Populaarne jutusaade “Mehed ei nuta” on eetris juba kümnendat aastat. Mehepojad mugistavad saadet kuulates naeru nagu koolipoisid, kommentaariumis löövad naisedki kaasa. Näiteks kui saatejuhtide jutt kisub mõne naissportlase riiete ja kehavormide kokkusobivuse arutamisele.

Kust sinu spordihuvi alguse sai?

Ei mäletagi täpselt, küllap vanema venna kaudu, kes kõvasti sporti jälgis. Vanusevahet on meil viis ja pool aastat, eks ma väikese pätakana suuremate järel sörkisin. Elasime väikeses maakohas, hommikul läksime toast välja, algul tagusime jalkat, siis tund aega võrku, siis mängisime metsatukas luurekat, seejärel jälle jalkat… Hiljem koolis olen kergejõustikku teinud, korv- ja jalgpalli mänginud. Kergejõustiku ja korvpalliga olen kõige rohkem tegelenud. Talvel läksime pärast koolitunde alati suusamäele. Meie ajal olid suusatajad mäe siledaks tampinud. Nüüd, kui lapsega kelgutamas käisin, polnud jälgi eriti näha.