KULLAFONDIST | Jaak Jõerüüt: paistab, et maailm liigub suurema kaose suunas

„Elu seadus on, et tõusud ja mõõnad vahelduvad, ja kui läheb hästi, ei ole mõõna lohk liiga sügav ega veni pikaks,” ütleb kirjanik ja suursaadik Jaak Jõerüüt.

„Elu seadus on, et tõusud ja mõõnad vahelduvad, ja kui läheb hästi, ei ole mõõna lohk liiga sügav ega veni pikaks,” ütleb kirjanik ja suursaadik Jaak Jõerüüt.

Milline mälestus lapsepõlvest meenub teile kõige sagedamini?

Esimene teadlik mälupilt: olin kahe ja poole aastane, olime kolinud Rahumäelt Kivimäele, Voolu tänavale. Siis oli meie pool tänavat, alates kahekordsest kortermajast, kus elasime, kuni Sihi tänava nurgani, kuhu hiljem ehitati Kivimäe saun, tühermaa üksikute kõrgete mändidega. Selle vaate ma talletasin koos oma mõtetega. Mind üllatas imelik koht, kuhu olin sattunud, aga talusin seda külmavereliselt.

Teine hetk on pime sügisõhtu Kivimäel, ma olen umbes viie-kuueaastane, üksi kodus, istun köögis laua taga. Krohvitud seinad on vastikut pruuni tooni. Vaatan ringi ja mind tabab ebatavaline masenduselaine. Tajun teravalt, et kõik on ajutine ja üllatun oma ilmutusliku tajumishetke üle. See üllatus jääb eriti meelde.

Kolmandaks - lugemine. Hakkasin lugema kolmeselt. Kodus oli eestiaegseid „Looduse lasteraamatuid" ja „Looduse kuldraamatuid", oli ka ajakirja Laste Rõõm aastakäike. Vanavanaisa Julius Bernhard Mäns oli Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse asutajate hulgas ja pärast ka Päewalehe ärijuht. Oma kirjastuse väljaandeid säilis meie kodus imekombel - pommitamistest, sõjatulekahjudest ja sundkolimistest hoolimata. Aga olid ka Marie Underi, August Gailiti, Henrik Visnapuu jt raamatud pühendustega mu vanaemale. Emapoolne suguvõsa oli ajakirjanduslik ja kirjastuslik, seepärast. Aga mainitud vanavanaisa on ka raamatuid tõlkinud.