FOTO | Sünnitus nõukogudeaegses haiglas 30 aastat tagasi
Sünnitus nõukogudeaegses haiglas lõi paljudele naistele hingehaavad. Sünnitajad pidid taluma ebaviisakat, suisa põlglikku suhtumist, ka haiglatingimused jätsid kõvasti soovida. Raske on ette kujutada, et valudes rasedal nüsiti maha häbemekarvad. Tehti klistiiri, lõigati sõrmeküüned ning määriti nibud briljantrohelisega. Kästi sünnitada rangelt selili ja – rahulikult, et mitte linu kortsutada. Kui laps käes, hoiti teda mitu päeva emast lahus. Ka ei tohtinud sünnitusmajja tulla lapse isa: maimukesed viidi sünnitusmaja aknale, mille all elevil papad seisid, et oma tutikat titte näha.
31. jaanuaril 1989 toimus Eesti Rohelise Liikumise eestvedamisel avalik arutelu “Loomulik sünnitus, millal ometi?”. Lõpuks said pettunud naised ennast välja elada! Sünnitusmajadele anti turmtuld – ka Nõukogude Naine avaldas artikleid samas tuules.
“Paljukiidetud nõukogude meditsiin ei võta tasu, aga ei suuda seetõttu tihti ka abi anda.”
“Tihti pole vett, dušid töötavad vaid paar tundi päevas, talvel on pesemisruumis miinuskraadid…”
“Kõigest on puudus, alates haiglakitlitest ja voodipesust ravimite ja aparatuurini.”
“On arste ja ämmaemandaid, kelle peale õigusega kaevatakse.”
Arstid väitsid vastu, et sünnitajaid on igasuguseid ja – et kool on unarusse jätnud noorte tervisekasvatuse. Naiste pingeseisund tulevat sellest, et nad ei oska sünnitada! Hingavad valesti, ei oska võimelda ega end vaimselt häälestada.
Pärast avalikku sõnasõda midagi siiski muutus. Mõne aasta pärast tehti muudatusi riiklikus sünnitusabis. Revolutsioon! Nüüd lasti isadki sünnitustuppa, et nad võiksid oma valudes naistele toeks olla.
