Eesti koogikuninganna Õie Pritson: andku kliendid mulle andeks, kui mõni munakoor on kogemata koogi sees

Suursugusus sobib sellele naisele. Kui ta looks parfüüme, oleksid need rasked ja magusad. Kui ta aretaks lilli, oleksid need lopsakad ja erksavärvilised. Tema koogid ja tordid sobiksid ka kuningakoja pidulauale. Sest nii on Eesti koogikuninganna meelest õige.

Werneri ja Gustavi kohvikute peakondiiter Õie Pritson tunnistab, et glamuur ja ilu lihtsalt meeldivad talle. Daami punakuldsete küüntega käed teevad seda kirjeldades õhus kõnekaid žeste. Samasuguse sametpunase kattega on ka üks Õie loodud kook. Ta tegi selle Austria kuninganna Elisabethi mälestuseks. Viimse detailini viimistletud teosel troonib kuninganna kroon.

“Istusin paar aastat tagasi abikaasaga Viinis Mozarti kohvikus. Vanalinnatänaval jäi pilk pidama kuningannale pühendatud muuseumi plakatil. Sisi – nii teda hellitavalt hüüti – muuseumi plakat oli punastes toonides. Olin selles muuseumis käinud ühel varasemal reisil. Mul oli toona Viinis 6-7 tundi vaba aega ja õnneks või õnnetuseks läks kogu mu vaba aeg sinna. Mäletan, et mind lummas kogu kuningakoja glamuur ja ilu. Ja nüüd uuesti Sisit nähes mõtlesin, et pean Eestisse jõudes tema koogi ära tegema. Tahtsin, et Sisi kook soojendaks mind ja teisi nii oma sisu kui iluga. Mõtlesin kiht kihi haaval läbi, millise teostuse ja maitsega see peaks tulema – ja nüüd on Sisi kook meil juba aasta müügil olnud.”

Tüdrukupõlves ei tulnud Õiele kordagi pähe, et tema võiks kunagi panna kogu oma hinge koogiloomingusse. Teda huvitasid lava ja kõnekunst. Otepääl sai kõike seda kõvasti proovitud. Muidugi läks neiu pärast kooli lõpetamist Tallinnasse lavaka katsetele. Aga tuli kolmandas voorus ära. “Eks see üks loll äratulek oli, aga mis seal ikka. Muu elu tuli rabinal peale,” muutub temperamentne naine hetkeks mõtlikuks.