“Istusin paar aastat tagasi abikaasaga Viinis Mozarti kohvikus. Vanalinnatänaval jäi pilk pidama kuningannale pühendatud muuseumi plakatil. Sisi – nii teda hellitavalt hüüti – muuseumi plakat oli punastes toonides. Olin selles muuseumis käinud ühel varasemal reisil. Mul oli toona Viinis 6-7 tundi vaba aega ja õnneks või õnnetuseks läks kogu mu vaba aeg sinna. Mäletan, et mind lummas kogu kuningakoja glamuur ja ilu. Ja nüüd uuesti Sisit nähes mõtlesin, et pean Eestisse jõudes tema koogi ära tegema. Tahtsin, et Sisi kook soojendaks mind ja teisi nii oma sisu kui iluga. Mõtlesin kiht kihi haaval läbi, millise teostuse ja maitsega see peaks tulema – ja nüüd on Sisi kook meil juba aasta müügil olnud.”

Tüdrukupõlves ei tulnud Õiele kordagi pähe, et tema võiks kunagi panna kogu oma hinge koogiloomingusse. Teda huvitasid lava ja kõnekunst. Otepääl sai kõike seda kõvasti proovitud. Muidugi läks neiu pärast kooli lõpetamist Tallinnasse lavaka katsetele. Aga tuli kolmandas voorus ära. “Eks see üks loll äratulek oli, aga mis seal ikka. Muu elu tuli rabinal peale,” muutub temperamentne naine hetkeks mõtlikuks.

Jaga
Kommentaarid