Abielunaise lugu: meid vaadates mõeldakse, kuidas nii kena mees küll sellise naisega elab
Peamiselt ikka selles mõttes, et üks paistab teisest välimuselt tunduvalt etem. Küllap meid mehega seirates imestab keegi samas vaimus, et vaene mees...
Olen 31aastane õnnelik abielunaine, aastase poja ema, ja loomulikult saatusele hirmus tänulik. Öelda, et tee, mida mööda selleni jõudsin, üleni okkaline oli, oleks ilmselge liialdamine, aga omamoodi raske küll. Igatahes poleks ma iialgi osanud kujutleda, et ükskord oma õnne sedamoodi leian.
Mind ei kutsunud mitte kunagi kohtama ükski poiss. Kasvasin vanemate ainsa lapsena täiesti tavalises peres. Mingeid suhtemisraskusi polnud mul lasteaiast peale, ma poleks mõistnudki, mis need üldse tähendavad, sest sõpru on mul alati olnud külluses, nii kaua, kui end mäletan. Seda, et ma eakaaslastest pehmelt öeldes toekam olin, hakkasin märkama vast nii kolmandas-neljandas klassis, kui meditsiinilises ülevaatuses kõik klassikaaslased n-ö üle kaalusin. Mul oli õnn kuuluda nende kilda, keda kehakaalu pärast kunagi ei narritud. Või ei osanud ma seda ära tabada, sest jumal on mulle andnud piisava huumorimeele, milles on tuntav noot eneseirooniast. Minu jaoks on maailm, inimesed ja elamine alati olnud üks ütlemata põnev ja meeldiv värk.
Vaatamata liigsele kehakaalule olen ikka olnud hästi liikuv ja energiline. Mäletan, kuidas keskkooli ajal olid kõik vaimustatud, kuigi naersid, kuidas ma küll nii kiiresti joosta jõuan. Tegin meelsasti sporti ja koolipidudel ei tulnud mul iialgi müürilillekesena istuda, sest algklassides käisin peotantsuringis ja tantsisin hästi.
Et mu keskeltläbi 80kilone kehakaal mu 167sentimeetrisele kasvule ei vastanud, hakkas mind segama alles siis, kui kõik tüdrukud juba kellegagi käisid ja oma esimestest saladustest pihtisid. Sest mind ei kutsunud kohtama ükski poiss. Samas olid nad kõik mu sõbrad, kellega rääkisime raamatutest, muusikast, autojuhtimisest jne. Tüdrukutel polnud põhjust minuga vimma vedada, sest minust polnud neile ju konkurenti. Põhimõtteliselt polnud mul ju põhjust elu üle kurta, aga ometi hakkas see olukord vaevama...
Pärast kooli lõppu ja enne edasi õppima asumist võtsin esmakordselt tõsiselt ette dieedipidamise. Mõneks ajaks oli küll tulemusi, aga varsti olin tagasi samas punktis. Sellepärast lõin käega, sest tundsin end hästi ja ka uues seltskonnas polnud mul sõpradest puudust.
Olin 23-aastane ja juba töötasin, kui lõpuks tuli esimene armulugu, kui seda nii võib nimetada. See oli üks lahutatud mees, väga tavalise välimusega, aga hea inimene, kes minus vast rohkem nagu haletsust kui armastust äratas. Aga pikapeale sai sellest ikka suhe, mis kestis ligi aasta, ja lõppes sellepärast, et mul tuli enesele möönda: parem olgu ikka tühi koor kui pool muna.
Tundsin, et kõik lihtsalt ei mahu marjamaale. Mõni neist, kellega oleksin heameelega seltsinud, ei vaadanud minusuguse poolegi. Ja need, kes vaatasid, ei andnud mulle vajalikku mõõtu välja. Mu elustiil oli väga aktiivne ja mingist ajast ei mõelnud ma enam üldse sellistele asjadele nagu armastus ja abielu.
Siis hakkasin lähemalt lävima ühe enesest veidi vanema kolleegiga, väga toreda lahutatud naisega, kes muust ei unistanudki kui uue paarilise leidmisest. Iga kord, kui ta minu juures külas oli, istus rohkem jututubades kui minuga rääkis. Ja tema oligi see, kes mu lõpuks niikaugele viis, et andsin minagi kuradile väikese sõrme.
Et mu heietamine liiga pikale ei läheks, ütlen kohe, et lõpuks leidsin sealt enesele ühe vestluskaaslase, kes mind huvitama hakkas. Minust natuke vanema, välimuselt just seda tüüpi, kes praktiliselt oleks kuulunud nende hapude viinamarjade kilda, kelleni ma seni ei küündinud. Et see tõesti tema silmnägu oli, mida ta eksponeeris, seda ma muidugi ei uskunud, aga mõtteid vahetada oli temaga ütlemata huvitav. Mina oma pilti üles ei pannud, aga rääkisin enese kohta peaaegu kõik ausalt ära, vähemalt mis välimusse puutub. See ülestunnistus ei paistnud teda sugugi segavat.
Pärast kolme kuud jõudsime selleni, et ta ainult kohtumisest rääkiski. Kuni otsustasin, et olgu, miks mitte, sest mida mul kaotada. Selleks olin meelsasti nõus Tallinnast Tartusse sõitma. Mulle parim valik ses mõttes, et selles linnas polnud mul ühtegi tuttavat.
Oli ilus kesksuvine hommik. Rongis oli inimesi üsna hõredalt, nii et minu kõrval ega vastas ei istunud kedagi. Mis mulle väga meeltmööda oli - vaatamata oma suhtlemismallile polnud ma kindlasti see, kellele meeldinuks sunnitud vestlused võhivõõrastega.
Rong oli peaaegu paigast tõmbamas, kui vagunisse tormas hilinemisest ähmis meeskodanik, pintsak käsivarrel, seljakott üle õla, ja prantsatas mu vastasistmele. See veel puudus, mõtlesin, ja püüdsin ainult aknast välja vaadata. Too riputas oma pintsaku varna, viskas koti riiulile, pööras pilgu samuti aknast välja ja lausus oma 10minutlise vaikimise järel: „Nii et - tuleb vist ilus ilm..."
See pani mind tõepoolest turtsatama. Vaatasin talle esmakordselt otsa ja ütlesin, et ju tuleb jah. Ja lisasin millegipärast, et kui ma segan, siis ruumi ju laialt, valigu teine plats. Ma enam ei mäleta, mida ta vastas, sest mu pilk jäi justkui kinni ta silmisse. Ma ei taibanud, mis minuga sünnib. Ma polnud eluski nii ilusaid silmi näinud, ei ühelgi naisel ega mehel! Selliseid suuri ja rohelisi, justkui mingite kiirtega, heasüdamlikke, väljendusrikkaid. Nii et jutt laabus meil nagu iseenesest, ei mingit häbelikkust ega kohmakust. Kusjuures tasapisi rääkisime kõikidest asjadest läbisegi ja ma tean, mis mind alateadlikult lihtsalt pööraselt vaimustas - me kumbki ei esitanud teineteisele ainsatki isiklikku küsimust, ei otse ega kaudselt, ei küsinud isegi teineteise nime. Ta oli nii lahe, kiirgas sõbralikkust. Ei varjugi sellest, et ta oleks üldse märganud, kui paks või peenike või üldse milline ma väljanägemiselt olen!
Teekond läks nagu lennates. Alles Tartu panoraami nähes tuli mulle korraga meelde, miks ma siia üldse sõitsin. Ka seda ei küsinud mu reisikaaslane. Esimene emotsioon, mis mu maa peale tagasi tõi, oli kahjutunne, et see sõit nüüd kohe-kohe otsa saab.
Perroonil hüvasti jättes küsis ta korraga, kas ma ei võiks talle anda oma telefoninumbrit. Vastasin, et milleks - parem mitte. Siis embas ta mind õlgadest, tänas ja läks. Seisin veel samas paigas, kui korraga oli ta tagasi, pistis paberilipaka mu teksapluusi taskusse, öeldes: siis jätab enese oma ja et võib-olla tuleb mul kunagi soov veel ühendust võtta.
Inimesed... ma ei taibanud, mis see oli... Mu kohtamiseni Emajõe kaldal oli aega veel üle tunni, aga korraga ei huvitanud see mind enam üldse. Kogu aeg oli silme ees ainult see roheline, särav pilk, kõrvus see hääl. Tekkis tahtmine nutta... Tuiasin täiesti sihitult ringi, ja veendumus, et ma sellele kohtamisele ei lähe, võttis aina kindlama kuju.
Ei läinudki, sest korraga hakkas nagu enese pärast häbi. Veetsin linnas veel mitu tundi, mõtisklesin nii pargis kui tänavakohvikus, alateadlikult kujutledes, et näen veel eemaltki seda võrratut figuuri, kes mu elust korraks läbi sammus. Aga ei näinud. Bussis tagasiteel ei saanud ma teda kuidagi peast. Olin rõõmus, et ta korraks oli, ja kibestunud, et sellised mehed pole minu jaoks. Seda telefoninumbrit taskus ma esialgu ei puutunud. Kodus panin sedeli sahtlisse ja püüdsin taas sukelduda oma igapäevaellu.
Kümme päeva pidasin vastu, siis helistasin. Kui vastaja aru sai, kes räägib, siis ta muudkui tänas ja tänas, et helistasin, ja palus, et korrakski temaga kokku saaksin. Ausalt öeldes, oleksin kohale tormanud, kuhu iganes, aga suutsin siiski sündsalt kokku leppida homseks.
Üksikasjadest polegi enam mõtet heietada. Meie kohtumise esimesed kümme minutit rääkis ta sellest, et tal pole mitte ühegi naisega olnud nii hea rääkida. Ja et ta kirus ennast, et mul nii lihtsalt minna lasi. Alles nüüd saime lõpuks ka tuttavaks. Uskumatu - mille eest küll sellise õnne ära teenisin?
Abiellusime samal sügisel. Ja nüüd algusse tagasi - peaaegu niisama paks olen jätkuvalt. Mu mees on selline pikk ja sirge, tõepoolest kena mees, aga ma pole märganud, et ta minu välimuse pärast põeks. Ta viskab nalja mu jõusaali-entusiasmi üle ja tuleb heameelega seltsiks, kui kutsun.
