KULLAFONDIST: Monika ja Mart Helme ruumikas kodu

31. oktoobril on sünnipäev poliitik Mart Helmel. Eesti Naine käis mullu külas Monika ja Mart Helme kodus Tallinna äärelinnas, omapärase projektiga ligi 400ruutmeetrises eramus.

Arhitekt Hain Tossi projekteeritud majas on igapäevaselt kasutatavat pinda siiski sadakond ruutmeetrit vähem – aga hoone suurus polegi peamine. Põhiline, mis omanikke juba esmapilgul võlus: see maja on korralikult ehitatud, siit ei leia kübetki küprokit ega laminaati, kõik on aus parkett ja korralik kivisein krohviga. Siin on hea enesetunne! Tammepuidust trepp ja köögimööbel, kinniehitatud rõdupõrand on marmorplaatidega kaetud, parketis võib näha erinevat puitu, kaasa arvatud eksootiline punane puit. Korralikud täispuidust siseuksed on perenaisel plaanis heledamaks peitsida.

Kuidas tuli mõte senine kodu Lillekülas uue vastu vahetada?

Monika: Mina olen rahuliku meelega inimene ega kipu nii väga kolima, aga Mart on selline, kes isegi siis, kui kõik hästi on, hakkab alati suuremaid plaane tegema, tal on pidev vajadus edasi liikuda. Tuleb tunnistada, et tagantjärele olen tema otsustega rahul ning kuigi kõik kolimisega seotu on kaasa toonud ajutisi ebamugavusi, on tulemus elutingimuste mõttes kaugelt varasemast parem. Mardil on kinnisvara peale mingi seletamatult hea vaist, mida olen õppinud usaldama.

Mart: Koduvahetus kasvas välja meie turismialasest ettevõtmisest. Suvel saime mõisas külalisi vastu võtta, aga talveperiood jäi alati kuidagi kesiseks, ka rahalises mõttes. Sestap tekkis mõte, et linnaski võiks olla suurem pind, kus korraldada omanimelisi koduülikoole. Hakkasin selle pilguga Tallinna kinnisvaraturul ringi vaatama. Üsna varsti jäi silma üks maja Nõmmel, mis tundus sobivat. Käisime seda vaatamas ja saadud emotsiooni ajel panime oma Lilleküla maja müüki. Tõsi, müük võttis kaks aastat aega ning kui asi uuesti aktuaalseks muutus, hakkasime jälle kinnisvaraturul ringi vaatama ja leidsime pakkumiste hulgast hoopis selle maja, kus nüüd elame.

Kas uut maja oli kerge leida?

Monika: Eks see on vist suuresti õnneasi. Kui vaadata, mida turul pakutakse, siis leida suurt maja, hea hinnaga, heas piirkonnas ja täpselt oma vajadustele vastavat, pole lihtne. Meil ilmselgelt vedas, sest ühel hetkel oli meie vana kodu müüdud, meie esimene valik Nõmmel langes teatud asjaoludel ära, kuid õnneks olime vahepeal ringi vaadanud ning leidnud pakkumiste hulgast selle maja siin.

Ostu-müügitehing toimus kiirelt ja peagi kolisime sisse. Mind ikkagi natuke kummitab mõte, et kuna see maja oli lühikest aega müügis olnud ja oli olemas just sel hetkel, kui me seda vajasime, siis ilmselt oli meile määratud siia tulla. Mul on elus korduvalt juhtunud, et mingid ootamatud pöörded osutuvad pärast positiivselt saatuslikeks.

Kas see maja oli teie mõlema armastus esimesest silmapilgust?

Monika: Ma ütleksin, et pigem on tegemist juhuste kokkulangemisel tekkinud olukorraga, kus armastus tasapisi, üha uute tõelise sobimise märkamistega aina kasvab. Ka nüüd, poolteist aastat hiljem taban end tihtipeale mõttelt, et appikene, kas ma tõesti elan sellises majas! Ja iga kord, kui istun reede õhtul saunas, olen tänulik, sest siin on parim leil, mida ma tean! See on hästi ehitatud maja, detailideni läbi mõeldud.

Mart: Oleme elus palju kolinud ja seepärast ei ole mina oma suhtumises kinnisvarasse kuigi romantiline. Aga jah, see maja oma mahu, kapitaalsuse ja esinduslikkusega oli mulle sümpaatne kohe.

Kas see hoone esialgu oma mahtudega heidutavalt ei mõjunud?

Monika: Mulle tundus see algul ehk pisut suur. Mardile muidugi mitte, tema ongi suurte tegude ja majade mees ning tema kiiluvees ma liigun! Aga nüüd olen harjunud. Inimene harjub ju heade asjadega kiiresti!

Mart: Me oleme vahepeal elanud ikka väga kitsastes oludes. Kui minu vanemad enam toime ei tulnud, tõin nad Tallinna meie kolmetoalisse korterisse. Seal olid lisaks meile juba ees Monika sclerosis multiplexi põdev ema, meie kaks poega ning peagi sündis veel tütar. Kaheksakesi kolmetoalises korteris tundus liig mis liig. Avarama elamise otsimine oli lihtsalt vältimatu. Ja nii me edasi liikunud oleme, kuigi praeguseks on vanad kõik meie hulgast lahkunud ja üks poistestki oma eluga alustanud.

Kui palju säilitasite vanast sisustusest, mis siin oli?

Monika: Eelmised elanikud olid just värske remondi teinud ja see on sellisena kõik alles. Me ei ole mingid hullult ringi tegijad. Meile see sobis ning kui mõne aasta pärast tuleb midagi kõbima hakata, eks siis vaatab, mida muuta või teha. Sauna tahaks nüüdisajastada ja basseini tööle panna, vannitoad tuleb uuendada. Need on selle maja ehitamisest, 1997. aastast pärit. Neid ei jõutud vahepeal tänapäevastada. Aga kõik on toimiv ja korralik.

Millised olid suurimad muudatused uues kodus?

Monika: Kuna ruumi tuli juurde, siis sai kõvasti mööbeldatud. Söögituba ja kabinet olid suuremad ettevõtmised. Ja magasime esialgu päris pikalt põrandal, sest sobiva voodi otsingud ei olnudki nii lihtsad. Keskküttesüsteem tuli nüüdisajastada, see on nüüd automaatne ja pelletiküttel. Garaažiesine oli ära vajunud, sinna sai pandud uus kivikate. Kevadel läheb uue aia ehituseks, ees ootavad kivitööd ümber maja ning vihmavee äravoolu paigaldamine.

Mart: Majal on võimas täiskelder, seal tahaks samuti veidi ümberkorraldusi teha.

Millal tekkis tõeline kodutunne?

Monika: Kohe. Prantsuse arhitektuuri korüfee Le Corbusier on öelnud, et maja on elamise masin. Siin majas on ka kõik nii loogiline ja läbi mõeldud, et paremini enam olla ei saaks. Meile see sobib. Kas või see, et saun ei ole mitte keldris, vaid kahe korruse vahel, nii et kaks sammu ja oled elutoas, kaks sammu ja magamistoas. Aga samas on kõik eraldi. Kaminad on soojustsalvestavad ning ka seinad, mille tagant läheb keskkütte korstnalõõr, õhkuvad külmadel talveõhtutel soojust. Naturaalne parkett on jala all mõnus, kõrgete lagede all on õhku, mida hingata, ja täiskelder maja all annab võimaluse hoida enda lähedal asju, mida iga päev ei kasuta.

Mart: Vahel on tunne, et olemegi tegelikult kogu aeg siin elanud.

Kirjeldage mõnd tüüpilist päeva, kui kõik pereliikmed kodus on?

Monika: Lapsed istuvad oma tubades ja nokitsevad oma asju teha, meie Mardiga toimetame oma tegemisi. Kui kõhud tühjaks lähevad, kogunevad kõik alla kööki, siis arutame maailmas toimuvat ja teeme süüa. Kevadel, kui soojaks läheb, saavad päikesehullud rõdule kolida ning kuigi krunt on väike, on sealgi üht-teist korrastada. Aga tüüpiliselt olen mina see, kes on kõige rohkem kodus. Mulle meeldib, et siin on kogu aeg midagi teha. Kahe korruse, vahekorruse sauna ja keldri vahet liikudes saab hea füüsilise koormuse loomulikul viisil kätte ning nii ma polegi Rocca al Mare kergliiklusteedele jooksma, rattaga sõitma või rulluisutama jõudnud. Kõnnikepid ostsin küll, aga need ootavad garderoobis oma aega.

Mart: Minu tüüpiline päev on paraku rohkem kodust väljas.

Kas ja kui palju te kodus palgatööd teete?

Monika: Mina teen oma kirjutamistööd kõik kodus. Annan ka laulutunde, selleks on eraldi klaverituba täitsa olemas. Mardi artiklid sünnivad samuti kõik kabinetis arvutilaua taga.

Millised on teie pere rituaalid?

Monika: Uue koduga seoses on saanud harjumuseks reedeõhtuti sauna teha. Aeg-ajalt kutsume ka häid sõpru külla saunarõõmudest osa saama. See on nüüd küll üks ilmatuma tore asi, et suur maja võimaldab külalisi kutsuda ja neid väärikalt võõrustada.

Mart: Kui lapsed väiksemad olid, meeldis mulle hirmsasti nendega mürada. Nüüd on see peaaegu ära langenud, aga selle eest on asemele tulnud huvitavad jutuajamised. Ma vahel siiralt imestan, kui targad need tänapäeva teismelised on!

Kuidas end linnamaja ja Suure-Lähtru mõisa vahel jagate – nii puhtpraktilises kui ka emotsionaalses mõttes?

Monika: Eks puhtpraktiliselt käib ikka seesama pendelränne nagu vanasti. Emotsionaalses mõttes tuleb tõdeda, et mõis on saanud endale tõsise konkurendi. Kui varem läks suur osa finantse ikka mõisa korrastamiseks, siis nüüd on juba selle esimese aasta jooksul läinud suurem osa linnamajja. Aga eks mõisat ole üle kahekümne aasta ehitatud ja remonditud ka, nüüd võib panustada siia, ilma et sellest maal mingit paanilist olukorda tekiks.

Mart: Mõis pole lihtsalt mingi maja. See on maavaldus. Seal on avarust, alati võimalus füüsilist tööd teha, aga ka teistmoodi puhata. Valik on suur: tahad, puhkad rõdul, tahad, salongis, tahad, aiamajas, lehtlas või terrassil, tahad, lihtsalt kännu otsas. Aga mõis on ka ajalugu, on missioon. Selle aja jooksul, mis meil mõis olnud on, oleme Tallinnas kolinud kuus korda. See räägib juba ise enda eest.

Miks on nii paljudel linna- ja maakodu?

Mart: Ilma maaeluta lihtsalt ei saa. Me oleme maarahvas. Ja maa on see, mis annab ürgset jõudu, milleta ükski linn ja linnaamet ei püsiks.

Mis teeb kodust kodu?

Mart: Oma inimesed, asjad, harjumused, mõnus keskkond. See, et sa oled ühe väikese osa maailmast muutnud ning kujundanud enda käe ja esteetilise maitse kohaselt. See, et kodu on su kindlus.

“Koju tulles ütlen kodule alati tere ja ära minnes head aega.”

Monika: Minu puhul käib koduga kaasas ka teatud müstiline mõõde. Mul on üldse komme asju personaliseerida. Koju tulles ütlen näiteks kodule alati tere ja ära minnes head aega. Patsutan teinekord möödaminnes seinu või teen trepikäsipuule pai. Ja olen hinges lõpmata tänulik võimaluse eest siin elada.

Lugu ilmus esmakordselt 2017. aasta aprillikuu Eesti Naises.