Mehe kahetsus: milline inimene tasub armastuse eest valede, reetmise ja valuga?
Ma seisan San Franciscos pagasilindi juures, kui tuleb kõne. Ma just võtsin oma ratastega kohvri maha.
„Ma sain Julietilt meili,“ ütleb Ingrid.
Veri kaob mu näost ja mu luud tunduvad õõnsad. Miski minus pääseb valla. See on hirm. See on paanika. See on kurbus. See on süütunne. See on valu. See on kõik halvad emotsioonid korraga. Ma olen kerge nagu vatt, ehkki mul pole jõudu end liigutada.
„Kas sa tahaksid mulle midagi rääkida?“ küsib ta. Ma kuulen ta hääles valu, šokki, uskumatust. Ta maailm on õmblustest lahti kärisenud. See, mida ta pidas kuldniidiks, osutus polüestriks. Tal on vaja, et ma ütleksin midagi, mis pole tõsi. Ja rohkem kui midagi muud tahaksin rahustada teda veel ühe valega, et meie reaalsuse kangas koos püsiks. Ma avan suu, et midagi öelda, ja midagi ei tule välja. Ma ei saa seda haava veel ühe petmisega hullemaks teha. Aga ma ei suuda ka tõtt tunnistada. Mul on vaid üks võimalus.
„Kas ma võin sulle tagasi helistada?“ Kui tõde pole minu poolel, siis aeg võib vähemalt olla. „Mu lend lükkus edasi ja ma jään oma esinemisega hiljaks.“
Ma räägin oma raamatutest ühes suures tehnoloogiafirmas. Ja praegu tundub see kuradi ebaoluline, kogu see kirjutamine, kogu see aeg, mille olen veetnud kumava ekraani kohale kummardudes, üha end veendes, et sellel on mingi tähendus. Inimestel on tähendus, mitte asjadel.
Ja ma olen haiget teinud inimesele, kes tähendab mulle kõige rohkem. Just eelmisel õhtul saatis Ingrid mulle sõnumiga foto. Ta oli baaris laval, hoidis käes tohutut trofeed, näol lai totakas naeratus, kui rahvas talle plaksutas. Ta oli võitnud iga-aastase kivi-paber-käärid meistritiitli saja inimese hulgas, ehkki ta polnud varem seda mängu peaaegu mänginudki.
Seda pilti vaadates olin sama elevil, nagu ta oleks Oscari võitnud. Ta on minu tüdruk. Ta on tšempion. Ta võib mille tahes ära arvata ja sellega üks-null teha.
Noh, ta on nüüd minu ära arvanud.
Ma sõidan loengusse, mu süda taob ja mõtted tormavad ringi, ning Ingrid saadab mulle edasi sõnumi, mille ta Julietilt sai. Ma heidan sellele pilgu peale, näen „me seksisime ta autos, minu voodis ja duši all“, ega suuda rohkem lugeda. Võin vaid ette kujutada, kuidas Ingrid pidi end tundma, kui ta seda luges.
See paus, vältimatu edasilükkamine, on nagu süütenöör. Ma näen, et see põleb, ja püüan leida, kuidas seda kahjutuks teha, enne kui see detonaatorini jõuab. Aga on liiga palju tõendeid, mida Juliet võib anda: kuupäevad, ajad, sõnumid, tehnikad. Ma ei tea, mis pani mind uskuma, et sellest pääsen, või miks ma üldse panin enda ja Ingridi sellesse olukorda.
Esimest korda tegin seda ihast. Teine kord tegin seda süütundest. Kolmas kord tegin seda hirmust: ta ähvardas Ingridile ära rääkida. Ja neljandat korda ma seda ei teinud.
Ja siis avanesidki põrguväravad.
Üldhoones viib üks üldine mees üldises särgis mind üldisesse tuppa, kus on üle saja üldise töötaja. Ma hingan sügavalt sisse ja veedan järgmise tunni, rääkides neile, et nautigu oma elu ja olgu oma parimad minad, ning samal ajal tunnen rinnus, et elu variseb kokku.
Kui jõuan hotellituppa, panen oma tühjeneva mobiiltelefoni laadima.
Juhe on lühike, niisiis pean lamama põrandal laua taga.
„Ma just rääkisin Julietiga telefonis,“ ütleb Ingrid vastates. „Ta rääkis mulle su sünnimärgist.“ Mu sünnimärk on mu vasakul tuharal punane kõrgem laik, mis koosneb täppidest – nagu kuus täringul. Kui olin kümme, lugesin raamatut „The Omen“ ja olin veendunud, et see on Antikristuse märk. Ingridil oli positiivsem tõlgendus: ta võttis ükskord peenikese musta markeri ja ühendas täpid nagu saared piraadi aardekaardil, ja sellest sai X.
„Ma rääkisin Luke’ile ka,“ ütleb ta. Luke on meie sõber. Juliet on ta endine tüdruk. „Ta on väga vihane.“„Ma tean, ma tean, ma võin selgitada,“ protesteerin nõrgalt.
„Neil, ma olen väga solvunud ja šokis. Ma lähen ära. Ja ma ei taha sind enam näha. Ma ei taha enam sinuga rääkida. Kogu lugu.“
Seejärel paneb ta toru ära ja ma vajun põrandal nuttes kokku. Ma nuuksun
valjult. Pisarad kukuvad mu silmadest ja mu kõhus keerab. Kurat, ma rikkusin selle ära. Rikkusin ära. Rikkusin ära.
Ja siis tuleb sõnum: Luke ütleb, et ta lööb mind näkku, kui koju hen. Ingridi sõbrannad tahavad, et oleksin surnud. Ja ma kardan, et Ingridi poolvennad peksavad mu vaeseomaks.
Mitte et ma poleks seda ära teeninud. Vähemalt võiks mu välimus sobida sellega, kuidas end sisimas tunnen. See pole ainult Ingridi kaotusevalu, vaid ka teadmine, et olen talle haiget teinud. Selles elus ei kohta me eriti palju inimesi, kes meid tõeliselt armastavad, kes lepivad sellega, millised me oleme, kes seavad meid endast ettepoole. Võib-olla üks või teine vanematest, kui meil veab, võib-olla paar endist partnerit. Milline inimene tasub armastuse eest valede, reetmise ja valuga.
- - -
Edasine tegevus toimub teraapiakliinikus, kuhu Neil oma truudusetuse tõttu pöördus
Kui kohviku kulunud kollasest uksest sisse astun, tunnen niuetes valu, psühholoogiliselt tekitatud valu. Ma olen alla kirjutanud ja muutnud oma riista ripatsiks, mis on mõistetud mahajäetult mu jalge vahel tolknema ja aeg-ajalt pissima.
„Ma tahan sinult küsida,“ müksan Charlesi, kelle juurde ma toidujärjekorras
seisma jään. „Mis sa arvad, kas see on mehelik loomus, mis paneb meid tahtma teiste inimestega magada, või on see tõesti sõltuvus?“
„Kindlasti on sõltuvus,“ ütleb Charles autoriteetsel toonil. „Ja päev, mil ma endale tunnistasin, et olen selles suhtes jõuetu, oli mu elu kõige õnnelikum.
Äkitselt polnud ma enam vastutav. Kui nägin tänaval kaunist naist ja tundsin külgetõmmet, siis teadsin, et see pole minu süü. Ma lihtsalt vaatasin mujale ja ütlesin: „See on haigus ja ma olen selle vastu võimetu.““
Kofeiinivaba kohvimasina lähedal laua taga märkan üht moodsalt riides brünetti punase sildiga. Ta on esimene naissoost seksisõltlane, keda olen näinud. Ma otse loomulikult istun ta kõrvale. Ta on pikka kasvu ja graatsiline, nagu siiami kass, aga ta otsaesine on nii suur ja läikiv nagu autopeegel. Ta nimi, nagu näitab silt, on Naomi.
Ta istub kõrvuti tüseda naisega, kellel on lühikesed mustad juuksed ja seljas topiline dress, ning kellel on lõualott. Charles keeldub meie juurde istumast.
„Me kirjutasime lepingule all,“ noomib mind Charles.
„Me ei löö neile külge. Me lihtsalt sööme koos nendega.“
„Meil ei soovitata naispatsientidega rääkida.“
„Kes seda ütles? Seda pole isegi lepingus kirjas.“
„Sa sead mu kasinuse ohtu,“ hoiatab ta.
Naomi naerab, kui Charles nördinult minema kõnnib. Seda muusikat kuulen esimest korda pärast sisseregistreerimist. Naise naer mõjub kaifi tekitavalt. Söögi ajal küsin Naomilt ta loo kohta. Ta ütleb, et on petnud oma meest seitseteist korda. „Ma mäletan esimest korda, kui magasin kellegi teisega. Ma sain tööl endale oma esimese kliendi ja mu ülemus viis mu välja, et mind õnnitleda. Me hakkasime jooma ja ta kummardus lähemale ja hakkas mind käperdama. See tunnustus oli mulle nagu narkootikum. Mu pea käis ringi. Sellest ajast peale olen oodanud jälle seda kaifi, ja alati on seesama olukord: saada tunnustust kelleltki mõjuvõimsalt mehelt.“
Neil Strauss “Tõde. Ebamugav raamat suhetest”. Kirjastus Pilgrim 2018
