100aastane: tahaksin veel aastaid juurde!
“Tean küll, et inimene ei ela igavesti, kuid ma tahaksin natuke veel aastaid juurde,” ütleb Eesti Vabariigiga ühevanune Ilse Lepp. Ta istub Avinurme hooldekodus oma toas voodil ja ootab külalisi. Kui saabume, küsib ta kohe, kas pluus ikka pildistamiseks sobib, ja näpib murelikult rinnaesist. Või peaks parema vastu vahetama, uurib ta naiselikult.
Muidugi sobib, leiame. Ilsel on seljas popp sinise-valgetriibuline pluus, mille alt paistab kivikestega ääristatud kaelusega särk.
Kuidas läheb, Ilse, millega te siin tegelete?
“Millegagi ei tegele. Näe, loen raamatut,” vastab ta reipalt ja viitab kapsaks loetud Anna-Maria Penu raamatule “Minu Hispaania” öökapil. “Oi, koledad asjad toimuvad siin, nii palju ülekohut,” ohkab krapsakas vanaproua. Kapil on näha ka Harri Haameri “Meie elu on taevas. Siberi mälestused”. Muide, olgu öeldud, et Ilse loeb ilma prillideta! Vahel, tõdeb Ilse, vaatab ta ka saalis televiisorit, kuid tavaliselt satub ta sinna siis, kui filmid on poole peal, “ja no ega siis enam pole mõtet lõpuni vaadata, kui sa ei tea, mis asju nad seal ajavad. Ja ega meil siin kõik saja-aastased ole, et kõigest hoobilt aru ei saa. Paljud ikka saavad,” viskab ta nalja ja rehmab käega. Siis lausub tõsiselt: “Tead, minu tegemised-tööd on tehtud. Mina ei peagi enam midagi tegema.”
Kuidas tervis, Ilse? (Ilsega tuleb väga kõva häälega rääkida, sest vasakust kõrvast ei kuule ta üldse, paremaga õige natuke.)
“Ei ole viga. Kuulmine on kehv. Noorena kolhoosiaegu juhtus nii, et upitasime ristikheinapakke lakka ja üks lendas mulle kõrva pihta, jube hoop oli. Sellest ajast läks kuulmine allamäge. Aga tähtis on see, et näen unenägusid, palju on lapsepõlvest hetki, mida uuesti läbi elan.”
