Mehe pihtimus: kas on üldse loomulik olla terve eluaeg truu ühele inimesele?
Öeldakse, et kui kohtad kedagi ja tunned, et see on armastus esimesest silmapilgust, siis jookse vastassuunas. Kõik, mis juhtus, on see, et sinu väärtalitlus haardus tema väärtalitlusega. Su haavatud sisemine laps tundis ära tema haavatud sisemise lapse ja mõlemad loodavad, et neid ravib seesama tuli, mis neid põletas.
Neil Strauss 2009. aasta esinemise ajal. Foto Justin Hoch/Wikipedia
Muinasjuttudes tabab armastus sind nagu välk. Päriselus välk põletab. See võib su isegi tappa.
Mu kallim istub põrandal külalistemajas, kus me elame, ja pakib asju, et tulla täna koos minuga Chicagosse. Tal on sünnipäev. Ta saab mu perekonnaga tuttavaks.
Ma vaatan teda ja imetlen iga tükikest temast, seest ja väljast. „Ma olen elevil, kallis,“ ütleb Ingrid. Ta on mulle puhas rõõm, ta tirib mind igal hommikul välja mu süngest solipsistlikust maailmast. Ta sündis Mehhikos, aga ta isa on sakslane ja kuidagi jõudis ta lõpuks Ameerikasse elama ning ta näeb välja nagu väike blond venelanna. Ja seega kehastab ta kõiki elemente: tule intensiivsust, maa tugevust, vee mängulisust ja õhu õrnust.
„Ma tean. Mina ka.“
Ma püüan eelmise õhtu peast välja visata. Sellest pole kuskil mingit tõendit; ma kindlustasin selle. Ma käisin duši all. Kontrollisin üle auto sisemuse. Uurisin iga oma rõivaeset, kas seal pole juuksekarvu. Ainus asi, mida ma ei saa puhastada, on mu südametunnistus.
„Kas ma peaksin need kingad kaasa võtma?“
„See on ainult viis päeva. Kui mitut paari sul vaja läheb?“
Vahel on see tüütu, kui kaua tal läheb aega enda valmisseadmisega, kui palju riideid ta peab kõige lühemakski reisiks kaasa pakkima, ja ta kõrged kontsad ei lase tal kõndida rohkem kui mõne kvartali, kui välja läheme. Aga sügaval sisimas meeldib ta naiselikkus mulle väga. Mina olen logard ja ta annab mulle elegantsi. Kui ma talle eile õhtul ütlesin, et pean minema kohtuma Marilyn Mansoniga, muusikuga, kellest ma raamatu kirjutasin, et rääkida ta uuest projektist, vaatasin ta pruunikasrohelistesse silmadesse ja nägin armastust, õnne, süütust, rahu.
Ja ikkagi ma tegin seda.
„Kuidas siis eile õhtul läks?“ küsib ta, maadeldes oma kohvrilukuga.
„Mõnes mõttes pettumus. Me ei saanud eriti palju tööd tehtud.“ Seda kindlasti.
Kui ta asetab oma väikese kindla käe kohvrile, kus on liiga palju asju, ja tõmbab kaks lukuhammastikku kokku, mõtlen kahele erinevale elule, mis on sunnitud koos olema – ja kui üks element liigub oma kohalt ära, läheb kõik roopast välja.
„Oh, kullake, sa võid lennukis pea mu sülle panna ja magada, kui tahad.“
Ta kordab oma ema suhet oma petva isaga. Mina kordan oma isa salajast seksielu. Me kordame mustrit, mille on andnud meile valetajatest, petjatest sitapeade põlvkonnad ja need vaesed lollid, kes neid usaldasid.
„Tänan,“ ütlen talle. „Ma armastan sind.“ Vähemalt ma arvan, et armastan.
Aga kas sa saad päriselt kedagi armastada, kui äsja keppisid üht ta sõbrannat kiriku parklas, ja nüüd kuus tundi hiljem valetad talle selle kohta? Mu meel on süütundest nii ähmane, et ma ei tea seda enam. Miskipärast ma kahtlen selles. Inimese elus tuleb aeg, mil ta vaatab enda ümber ringi ja saab aru, et on endale täieliku jama kokku keeranud. Ta on kaevanud endale nii sügava augu, et mitte ainult ei saa sealt välja, vaid ta isegi ei tea enam, milline tee viib üles. Ja minu jaoks on suhted see auk, on alati olnud. Mitte vaid seetõttu, et ma Ingridit petsin, vaid kuna jälle üks muinasjutt kõigub õnnetu lõpu kuristiku veerel.
Viimane muinasjutt lõppes sellega, et mu tüdruk lukustas end koos relvaga oma korterisse ja karjus, et ta pritsib seinad oma ajusid täis ja et ma ei tohi ta matustele minna.
Aga seekord on teisiti. Ingrid pole hull, pole armukade, pole kontrolliv, pole mind kunagi petnud, ning ta on andekas ja iseseisev, töötab päeval kinnisvarabüroos ja kujundab öösel ujumisrõivaid. Selle rikun ma ära ainult ise.
Ja sellepärast, et ma olen ambivalentsuse kuningas.
Kui olen üksi, siis tahan olla suhtes. Kui olen suhtes, siis igatsen üksiolekut. Ja mis kõige hullem, kui suhe lõpeb ja mu vangistaja-armastaja lõpuks edasi liigub, siis ma kahetsen kõike ega tea enam, mida tahan. Ma olen läbinud selle tsükli piisavalt palju kordi, et taibata – niimoodi jään vanaks üksi: ei naist, lapsi, perekonda. Ma suren ja möödub mitu nädalat, enne kui hais muutub tugevaks ja keegi mu leiab. Ja kogu see träni, mille kogumisele ma oma elu kulutasin, visatakse prügikasti, et keegi teine võiks selle ruumi, mille ära raiskasin, endale saada. Ma ei jäta endast midagi järele, isegi mitte võlga.
Aga mis oleks alternatiiv?
Enamik mu tuttavaid abieluinimesi ei tundu olevat õnnelikumad.
Kord tuli mulle külla Orlando Bloom, näitleja, kellest olin Rolling Stone’i portreeloo kirjutanud. Tollal oli ta abielus maailma ühe edukama ja ilusama naisega, Victoria’s Secreti supermodelli Miranda Kerriga, ja see tegi temast ühe kõige kadestatuma mehe maailmas. Ja esimene asi, mis ta ütles: „Ma ei tea, kas abielu on seda väärt. Ma ei tea, miks inimesed seda teevad. See tähendab, ma tahan armulugu ja kellegagi koos olla, aga ma lihtsalt ei usu, et see toimib.“
Mu teistel abielus sõpradel pole samuti palju paremini läinud. Mõned tunduvad isegi rahul olevat, aga pärast väikest pinnasondeerimist tunnistavad, et on läbi kukkunud. Mitmed neist tulevad abieluga toime, olles truudusetud, teised pingutavad kõvasti, paljud alistuvad passiivselt oma saatusele ja mõned lihtsalt salgavad. Isegi need üksikud sõbrad, kes on oma abielus õnnelikud, tunnistavad, kui peale käia, et on vähemalt korra olnud truudusetud.
Me loodame, et armastus kestab igavesti. Ent 50 protsenti abieludest ja kordusabieludest isegi rohkem lõpeb lahutusega. Abieluinimestest ütleb enda kohta vaid 38 protsenti, et on oma suhtes õnnelikud. Ja 90 protsenti paaridest tunnistavad, et pärast esimest last on rahulolu abieluga kahanenud. Sellest rääkides, üle kolme protsendi lastest pole tegelikult nende isade lapsed, kes neid enda omadeks peavad.
Kahjuks läheb see probleem üha hullemaks. Tänu tehnoloogiale on meil nüüd rohkem kui kunagi varem võimalusi kohtamas käia ja suhteid luua. Lugematud masenduses mehed ja naised on vaid kliki kaugusel, muutes truuduse – või algul isegi enda sidumise – veel suuremaks väljakutseks.
Hiljutises Pew’ uuringus uskus kümnest inimesest neli, et abielu on iganenud institutsioon.
Võib-olla polegi siis asi ainult minus. Võib-olla olen püüdnud kohaneda iganenud ja ebaloomuliku ühiskondliku normiga, mis võrdselt meeste ja naiste vajadusteks tegelikult ei sobi – ja pole kunagi sobinud.
Niisiis pakin praegu asju Chicagosse minekuks ning mind vaevavad süütunne ja segadus. Mu üks jalg on parimas suhtes, mis mul kunagi on olnud, ja teine jalg sellest väljas ning ma mõtlen: kas on üldse loomulik olla terve eluaeg truu ühele inimesele? Ja kui on, siis kuidas ma hoian alles seda kirge ja romantikat, mis ajaga kaob? Või kas on monogaamiale alternatiive, mis viiksid paremate suhete ja suurema rahuloluni?
Neil Strauss “Tõde. Ebamugav raamat suhetest”. Kirjastus Pilgrim 2018
