Roman Baskin oli uskumatu töövõimega, aga palju jäi tegemata
Mis tunne on olla loomingulise kõrglaine harjal, küsis Eesti Naise lisaajakiri Elu Lood veel tänavu kevadel. Roman Baskin oli võtnud vastu Kultuurkapitali elutööpreemia, andis presidendi vastuvõtul intervjuu Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavalerina ning oli EFTA parima meesnäitleja nominent osatäitmise eest filmis „Minu näoga onu“. Ja nüüd teda enam ei ole. Avaldame siin selle kevadise vestluse ja lähedaste kommentaarid Roman Baskinist.
Kursusekaaslane Ülle Kaljuste rääkis Roman Baskinist: "Meie kursusel oli legend, et ühe vooru lõpus lasti tüdrukutel poiste hulgast valida, kelle nad etüüdis tantsima võtavad, ja see sai sissesaamisel oluliseks – poisse oli rohkem. Ühe valikuna võtsin mina Romani.Roman on alati olnud vastuoksuslik kuju, nii noore kui ka vanana. Ja mõneti on ta oma iseloomu tõttu jäänud teatrimaastikul üksikuks hundiks. Temas on isepäisust või tarkust, mis alati ei kõlksunud kokku sellega, mis teatrikoolis oodati. Ta on eluaeg ujunud natuke vastuvoolu. Selles mõttes on ta tüüpiline Kaljukitse tähtkuju esindaja. Vaadates teda kusagil kõrgel kaljuserval seismas, tekib küsimus, kuidas ta seal püsib ja kuidas ta sinna üldse sai. Kindlasti ei tee ta elus kõige lihtsamaid valikuid, aga kui ta midagi tahab, siis on selle saavutamise nimel valmis minema läbi halli kivi.Kooli ajal ei arvestatud tal mingeid asju ära ja ta tegi protesti märgiks kolme päevaga Kiek in de Kökis Maeterlincki „Sinilinnu“ kuuetunnise lavastuse terve kursusega. See oli tõeliselt suur projekt, mille peale kõik õhku ahmisid. Kõige uskumatum ongi see, et ta viib oma tahte läbi jõuga, mis on üle inimvõimete piiri.Meid valiti kursusel neljakesi välja Vanalinnastuudiosse: Romka, mina, Villu Tari ja Krista Viirand. Minu jaoks oli see takkajärgi väga õnnelik valik, et sattusin komöödia- ja satiiriteatrisse, kus hakkasime kõik koos uut teatrit tegema. See võttis maha hirmu, kompleksid ja pinged, mis kooli ajal tekkisid. Komöödia ja satiir on väga rasked žanrid."
