Juubilar Venno Laul võinuks olla ka traktorist, autojuht või kalur
Üks metsamees ütles Venno Laulu vaadates kohe, et ta on üks meeter ja 90 sentimeetrit pikk. Mis on ka tõsi. "Kui ma küsisin, kuidas ta seda teab, ütles mees, et ta on harjunud noori puid pilguga mõõtma,” muigab Venno Laul.
Kui täna 80aastaseks saav legendaarne poistekoori dirigent Venno Laul oleks 1950. aastal Saaremaale jäänud, oleks ta võinud olla ka traktorist või autojuht.
Saaremal oli tal koolivendi, kelle elulugu piirdus saarega. Venno Laulu ema õde kirjanik Helene Ranna on Saaremaal sündinud ja kasvanud. Ja võitis omal ajal ka romaanivõistlustel auhinna. "Ema rääkis, et isegi põldu kündes hoidnud ta adra taga sõnaraamatut käes. Lõpuks valdas ta nii hästi saksa keelt, et kirjutas selles keeles luuletusi."
Eks see Venno õppimise soov on juba geenidega päritud. Aga kui Vilsandil läksid mehed merele, tundis Venno, et temagi hing laulab kõige sellega kaasa. Ja jäänuks saarele, oleks ta vabalt võinud olla ka hoopis kalur.
11. septembril 1938 sündinud Venno Laul on erialalt koorijuht ja pedagoog. Ta lõpetas 1956. aastal Tartu muusikakooli Voldemar Klimandi klassi, 1961 konservatooriumi Heino Kaljuste klassi ja 1971 Leningradi konservatooriumi assistentuuri klassi. Ta töötas 1960-66 Tallinna 22. keskkoolis muusikaõpetajana, 1966-72 Estonias koormeistrina ja 1972 . aastast konservatooriumi ehk praeguse Eesti Muusikaakadeemia õppejõuna. Aastast 1987 on ta professor, 1974-81 dekaan, 1981-82 prorektor, 1982-92 rektor.
Venno laul juhatas RAMi kooristuudiot, asutas 1971 Eesti Poistekoori, 1997 Estonia kooristuudio ja oli selle peadirigent. Ta on olnud kooriühingu esimees, üldlaulupidude juht, osalenud rahvusvaheliste konkursside žüriides.
Kohtumine Reedaga
1963. aastal abiellus venno Laul reet Härmiga.
"Üliõpilasena Heino Kaljuste klassis õppides oli mul kontsermeistriks Reet Härm. Tema mängis klaverit, mina juhatasin ja alguses peale muusika midagi polnudki, aga see teineteise märkamine hakkas just siis tulema. Ma olin Reeta varem pianistina märganud küll ja kutsunud teda ka oma koore saatma." Nii see läkski. Hiljem oli Reet Estonia teatri solistide kontsertmeister, Venno koormeister. "See oli ilus aeg, kui me teatris koos töötasime, "ühes aines" olime, nagu seda ooperi- või teatritegemine on. See oli aeg, mil teatris kõlasid Tiit Kuusiku ja Georg Otsa võimsad hääled.”
Kontsertmeister Reet Laul ei jätnud kahe kõrva vahele ühtki vale nooti. Tal oli terav kõrv ja vali hääl. Mängis proovides klaverit terve orkestri eest. Reet on Härmide suguvõsasast, kust on pärit ka tema helesinised silmad: "Oleme Viiu Härmiga sellest rääkinud, tema isa ja minu isa olid vennad, vanaisad olid vennad ja pärit Viljandimaalt. Tiit Härmiga töötasime koos teatris."
Nende poeg Indrek Laul on pianist ja Estonia klaverivabriku omanik. Indreku õde Meeli on Soomes nina- ja kõrva- ja kurguarst.
Reet ja Venno Laul. Foto erakogu
Estonia klaverivabrik, mille omanik on Indrek Laul ja juhataja nüüd tema isa Venno Laul, toodab käsitsi valmistatud tiibklavereid, millel on maailmas hea maine ja mida reklaamitakse kui oma hinnaklassi maailma parima kõlaga klaverit.
"Minu õde Velda on teinud meie perekonna sugupuu, mis on kaante vahel ja on ka tõeline uurimistöö arhiividest koos fotodega,” räägib Venno Laul. „Seal on tervete põlvkondade puu. Ülemised harud ei mahu paberile ära ja naljaga pooleks ei tohigi enam keegi juurde sündida. Sest mõned oksad keeravad tüvesse tagasi: seal abiellusid sugulased omavahel. Minu õde Velda oli ametilt keemik, töötas Tartus ja Tallinna neljandas haiglas, pühendas end keemiale ja meditsiinile. Praeguseks on ta lahkunud. Perekroonika asju viib edasi tema tütar Karin Sibul, kes on valitsuse tasemel tõlk. Teine tütar Kaie on kunstnik. Õde elas Saaremaal ja oskas hästi joonistada. Tema tütar Tiia on metallikunstnik. TPI kuulus professor Hendrik Laul oli aga Võrumaa kandi mees, on ka uurinud oma sugupuud ja meie kuskilt kandist omavahel sugulased ei ole".
Mister Song Saaremaalt
"Laulu nimega on nalja visatud, kui kuskil lõõpimiseks läks. Ameerikas olen olnud mister Song, Venemaal tovarištš Pesnja. Ametlikus korras keegi minu nime muidugi ei tõlkinud," lausus maestro Venno Laul lustliku saarlase kombel.
Venno Laul pole muusikas komeedina ilmunud nähtus. Ta lähemad esivanemad on laulnud ja muusikat teinud. Vanad eestlased armastasid üldse ju kodus laulda. Venno Laulu ema Elvine sünnikodus oli harmoonium ja seal lauldi neljahäälselt segakoori. Emapoolses suguvõsas oli ka kohaliku tähtsusega teada-tuntud pillimehi.
"Meie kodus oli pianiino. Vanem õde Juta oli eluaegne lauluõpetaja. Noorem õde Edda õppis ka Tartu muusikakoolis, küll väga lühikest aega. Kuid 1955 aastal ta mõrvati, kui oli 25 aastane. Tädipojad ja -tütred olid ka muusikalise kuulmise ja lauluandega peale. Nii et mina polegi mingi erand."
Venno Laulu isa Jakop Laul oli koolijuhataja ja tegeles oma elupaigas kõige sellega, mis puudutas üldse kultuuri ja haridust. Tema haare oli lai, samas sügav ja aukartustäratav.
"Kuhu oleks võinud 43 aastane mees välja jõuda, kui ta oleks saanud seda tööd veel jätkata! Aga isa mõrvati 1942. aastal. Ma olin siis kolmeaastane. Mälestus isast on mulle äärmiselt püha. Olen vahel endamisi mõelnud, et me unustame kiiresti, oleme valmis mõtlema, et kõik on meie kätetöö. Aga Eestile pole tänase näo kujundanud mitte ainult meie, vaid suures osa ka eelkäijad."
Mis pattu siis isa tegi, et ta mõrvati? "Isa oli täiskarsklane, lõi energiliselt karsklusliikumises kaasa. Ja see sai saatuslikuks. Ühel koolipeol viskas isa sinna ilmunud huligaanid välja."
Laamendajad tulid keset pidu saali ja nõudsid kontserdi lõpetamist, et siis jooma hakata. Aga isa ei lubanud ja nemad lubasid talle kätte maksta. Ja neil ajaloo segastel aegadel see sündiski - oktoobrikuus viisid samad mehed isa ära ja hiljem ta tapeti.
Venno Laul ütleb, et muusikaharidust valides poleks ta eales osanud arvata, et ta kõige sellega elus tegelema hakkab, millega ta on tegelnud. Aga elu on olnud huvitav ja sündmusterikas.
