Kas unistuste armastus on tegelikkus?
Kui palju on maailmas inimesi, kes unistavad ilusatest suhetest! Unistavad sellest, et armsamaga oleks kenasti paigas kõik kolm taset – nii vaimne, hingeline kui ka seksuaal-ne –, kuid võta näpust... Iga naine unistab Volgast, kuid istub lõpuks ikka Zaporožetsis, öeldi kunagi.
Tihti jääme mugavustsooni, mis tegelikult on tõeline vangla, ja elame selles igapäevases agoonias, kus rõõmuhetkedeks Kuid samamoodi nagu muretsemine, mis on kui kiikumine kiiktoolis – edasi ei vii –, on unistaminegi vaid istumine – lihtsalt rõõmsama näo ja helgemate mõtetega.
On unistusi, mis saavad teoks, sest nendega kaasneb tegevus, ja on unistusi, mis jäävad painajaliku varjuna meie kõrvale, sest ei ole julgust, oskust ega tõelist tahet midagi muuta.
Kas sa oled õnnelik? Vasta ausalt, jah või ei!
Kas see on õnn, mille oled ise oma mõtetega loonud, sest soovid olla õnnelik – või oled sa tõesti õnnelik, olles see, kes oled, elades elu, mis hinge helisema paneb, ja inimesega, kellega elaks veel vähemalt seitse elu koos?
Õnn on inimese enese sees ja õnnelik olemine algab sisemaailmas, sest välismaailm on meie sisemaailma peegeldus. Aga kuidas on teadlaste pikkade uuringute tulemusena sündinud tõdemusega, millest kirjutab oma raamatus: “Ehe õnn” ka psühholoog Martin E. P. Seligman – et õnnelikkuse tase, just nii nagu kehakaalu vahemik, on inimesele sünnihetkel kaasa antud? Selle teooria järgi on neid, kes peavad eluaeg pingutama, et naeratada ja näida õnnelikud, samal ajal kui teised ka raskustes olles pea pingutuseta rõõmsalt püsti ajavad ja isegi surevad, naeratus näol.
Oled sa sellises suhtes, mis iga päev rõõmustab? Oled sa seda kunagi üldse kogenud?
Meile on sisse kodeeritud, et kui miski ei lähe, nii nagu peab, on viga kindlasti meis ja me peame olema paremad, tublimad, kannatlikumad, lahkemad jne. Kas peame? Kas ei või olla nii, et kogemata või saatuse tahtel proovime me pannkooki küpsetada lubjaga, mitte nisujahuga? Äkki me lihtsalt tegime väikese vea ja mida kiiremini selle parandame, seda kiiremini saame ka soovitud tulemuse? Viska ära lubjaleotis ja mine osta jahu, ütlen ma! Iseendale – jälle!
Armastus on pime! Just seetõttu on veel tänini palju perekondi, seda just Aasias, kus korraldatud abielud (arranged marriages) au sees on. Ema ja isa soovivad üldjuhul oma lapsele head ja on palju pädevamad (koos astroloogi abiga) leidma oma lapsele sobivat kaasat kui noored ise. Vanemaid ei pimesta armastus, mis tihti on lihtsalt iha. Iha millegi järele, mida ei saa; millegi järele, mis tundub mingil hetkel nii õige, aga võib aja möödudes muutuda millekski nii valeks...
Kuid ka korraldatud abieludes petetakse! Ja on nähtud, kuidas kohale tulnud astroloogile või pühamehele pistist antakse, et ta paneks tähed sobima. Siiski on selliseid juhtumeid üsna harva ja pigem seebikates.
Enamasti leiame me oma uskumustele kinnitust. Kui arvame, et oleme õigel (või valel) teel, on abiks testid, sünni- ja aastahoroskoobid ja muud meile sobivad tõlgendused. Numbrimaagia annab mõnele võimaluse rõõmuga oma suhtesse panustada ja teistele põhjuse, et nõiaringist välja astuda.
Kuid ka siis, kui teame, et asjast ei saa asja, miks me ikkagi edasi pingutame? Miks me ei anna alla? Miks me ei lepi, et nii on – ega lähe eluga edasi?
Oled sa kunagi tundnud, et võid hinge põhjast hõisata: “Ma olen nii õnnelik, et elaksin sinuga koos veel mitu tuhat aastat! Lihtsalt võrratu on tõusta sinu kõrval ja uinuda sinu kaisus!”
Kas sa oled õnnelik? Jah või ei!
Aga tegelikult?
Mida sa soovid?
Aga tegelikult?
Millal sa unistamisele lisaks ka tegutsema hakkad?
Oled sa õnnelik ja tänulik, rõõmus selle üle, mis on olnud, mis on ja mis tulemas?
Mina ei ole. Ei ole, sest kui ma ütlen, et olen, siis on see mu enese loodud õnn ja mitte see, millest ma täna sulle räägin – õnnelikust suhtest, kus on lust olla, kus ilma pingutuseta annad ja võtad vastu ja rõõmustad iga kallimaga koos oldud hetke üle.
Aga ma lugesin hiljuti üht kirja elust enesest, mis andis lootust. Mis tuletas meelde, et meie elu on meie otsuste tulemus ja iga hetk võime vastu võtta uue otsuse. Ma lugesin seda ja tundsin siirast rõõmu kirja autori üle. Ta teab, mis see on! Ta on seda kogenud! Super! Ja seepärast jagan ma tema loal seda kirja sinuga, kallis lugeja...ongi vaid meie unistused.
Kas sa oled õnnelik? Vasta ausalt, jah või ei!
Kas see on õnn, mille oled ise oma mõtetega loonud, sest soovid olla õnnelik – või oled sa tõesti õnnelik, olles see, kes oled, elades elu, mis hinge helisema paneb, ja inimesega, kellega elaks veel vähemalt seitse elu koos?
Oled sa sellises suhtes, mis iga päev rõõmustab? Oled sa seda kunagi üldse kogenud?
Meile on sisse kodeeritud, et kui miski ei lähe, nii nagu peab, on viga kindlasti meis ja me peame olema paremad, tublimad, kannatlikumad, lahkemad jne. Kas peame? Kas ei või olla nii, et kogemata või saatuse tahtel proovime me pannkooki küpsetada lubjaga, mitte nisujahuga? Äkki me lihtsalt tegime väikese vea ja mida kiiremini selle parandame, seda kiiremini saame ka soovitud tulemuse? Viska ära lubjaleotis ja mine osta jahu, ütlen ma! Iseendale – jälle!
Armastus on pime! Just seetõttu on veel tänini palju perekondi, seda just Aasias, kus korraldatud abielud
(arranged marriages) au sees on. Ema ja isa soovivad üldjuhul oma lapsele head ja on palju pädevamad (koos astroloogi abiga) leidma oma lapsele sobivat kaasat kui noored ise. Vanemaid ei pimesta armastus, mis tihti on lihtsalt iha. Iha millegi järele, mida ei saa; millegi järele, mis tundub mingil hetkel nii õige, aga võib aja möödudes muutuda millekski nii valeks...
Kuid ka korraldatud abieludes petetakse! Ja on nähtud, kuidas kohale tulnud astroloogile või pühamehele pistist antakse, et ta paneks tähed sobima. Siiski on selliseid juhtumeid üsna harva ja pigem seebikates.
Enamasti leiame me oma uskumustele kinnitust. Kui arvame, et oleme õigel (või valel) teel, on abiks testid, sünni- ja aastahoroskoobid ja muud meile sobivad tõlgendused. Numbrimaagia annab mõnele võimaluse rõõmuga oma suhtesse panustada ja teistele põhjuse, et nõiaringist välja astuda.
Kuid ka siis, kui teame, et asjast ei saa asja, miks me ikkagi edasi pingutame? Miks me ei anna alla? Miks me ei lepi, et nii on – ega lähe eluga edasi?
Oled sa kunagi tundnud, et võid hinge põhjast hõisata: “Ma olen nii õnnelik, et elaksin sinuga koos veel mitu tuhat aastat! Lihtsalt võrratu on tõusta sinu kõrval ja uinuda sinu kaisus!”
Kas sa oled õnnelik? Jah või ei!
Aga tegelikult?
Mida sa soovid?
Aga tegelikult?
Millal sa unistamisele lisaks ka tegutsema hakkad?
Oled sa õnnelik ja tänulik, rõõmus selle üle, mis on olnud, mis on ja mis tulemas?
Mina ei ole. Ei ole, sest kui ma ütlen, et olen, siis on see mu enese loodud õnn ja mitte see, millest ma täna sulle räägin – õnnelikust suhtest, kus on lust olla, kus ilma pingutuseta annad ja võtad vastu ja rõõmustad iga kallimaga koos oldud hetke üle.
Aga ma lugesin hiljuti üht kirja elust enesest, mis andis lootust. Mis tuletas meelde, et meie elu on meie otsuste tulemus ja iga hetk võime vastu võtta uue otsuse. Ma lugesin seda ja tundsin siirast rõõmu kirja autori üle. Ta teab, mis see on! Ta on seda kogenud! Super! Ja seepärast jagan ma tema loal seda kirja sinuga, kallis lugeja...
.
Kiri kallimale
Tänan Sind selle armastuse ja samas ka ootuse eest, mis Sa mulle andsid! Samuti tänan Sind kurbuse eest, sest see pani mind enda sees otsima ja leidma, leidma seda tõelist imelist naist, kes ma olen. Leidsin üles soovi elada ja olla see tõeline vaimne olevus, kelleks mind siia maailma loodud on.
Tänan Sind selle eest, et panid mind tundma, et olen eriline ja ainus, et olen parim! Tänan, et panid mind kurvastama ja neelama pisaraid, millest kasvasin ja mis samas aitas mul kujuneda tõeliseks Naiseks – tõeliseks elu allikaks ja kiirguseks. Luban, et ei unusta seda iial!
Sa sundisid mind looma endas oma tõelist Mina, mis on seda kõike väärt – ja ma olen selle eest tänulik just Sulle! Sulle, kes Sa kinkisid mulle kogu maailma, kogu tõelise elu, kogu armastuse või unistuse sellest, mida me oleme elus otsima tulnud. Vähemalt mina. Lootsin leida vaid õnne, aga sain palju rohkem! Sain lennutunnid Alice’i imedemaal… Ei osanud enne Sind sellisest kogemusest teadlik olla.
Tänan Sind selle eest südamest! Ma leidsin endas armastuse!
Olen õnnelik, et meil on olnud meeletult eriline tõmme teineteise suhtes, et oleme suutnud koos tunda eriliselt, tõeliselt tõelisi ja kauneid hetki. Oleme olnud nii armunud! Oleme hüpanud õnnest ja nutnud koos, lohutanud teineteist, kallistanud, suudelnud tõeliselt, ka vihastanud tõeliselt – ja jälle armastanud, mulle tundub, et ka tõeliselt. Oled mind viinud maailma ja oleme endid tundnud kõikjal rohkemgi kui imeliselt. Tahan seda kõike! Lihtsalt vii mind, kuhu iganes!
Oled mind leidnud ja mina Sind otsinud… oled mind kaotanud, jah, lausa mitu korda. Ja taas leidnud. Ja kunagi ei ole me lakanud teineteist armastamast. Tõeliselt maagiline!
Olen otsinud elus õnne, inimest enda kõrvale, kellele saab loota, kellega koos on hea nii voodis kui ka lihtsalt vesteldes, kedagi, kes püüab meie pärast ja muudab kõik veel paremaks ja erilisemaks, kellega koos on vahetu ja hea, kellega koos aeg seisab ja kellega koos tantsupõrandal saab kõik ümberringi unustada, sest ruumis olemegi ainult MEIE.
Vahel aga tunnen, et see on Sinu jaoks vaid mäng, mäng tunnete ja inimestega. Ma ei tea, mis saab, ma hetkel tõesti ei tea, mis edasi saab... Tean vaid, et need on tõelised tunded, mida ei tohi tappa, reeta ega jätta.
Lasen oma soovidel minna läbi oma tunnetuse universumi ja lasen nendest lahti. Tuleb see, mis tulema peab, kõigi parimat tulevikku silmas pidades. Ja nii ongi õige ja hea…
Ei saa jätta otsustamata, teha tuleb kas või vale otsus ja sellest kasvada aina paremaks.
Lugu ilmus Eesti Naise 2018. aasta mainumbris
