Katrin Alujev: elus on vaja nii kontrolli kui ka alistumist

Kuidas ma tean, millal ma liialt kontrollin? Ja mida tegelikult jälgida võiks? Mäletan, kuidas 2012. aastal oli meil vaja koolis lugeda Laura Doyle’i raamatut “Julgus alistuda”. Juba see pealkiri tekitas mingi seletamatu vastuolu. Lugedes kaklesin enamiku ajast mõttes autoriga, suur osa kirjutatust tundus mulle täiesti vastuvõetamatu.

Mina, iseseisev naine, kel on kontroll oma elu üle, ei oleks kunagi nii arutu, et isegi mõtleks sellistel viisidel alistuda. Näiteks kogu raha palgapäeval mehe kätte anda…

Nüüd vaatan asjadele natuke teise nurga alt. Ei saa öelda, et ma siiani iga väitega sealt raamatust nõus olen, kuid olen oma kontrollihooba tunduvalt lõdvemaks lasknud. See kasvamise protsess on andnud mulle arusaama: ainus, mis mul kaotada on olnud, on pinge.

Elus on vaja nii kontrolli kui ka alistumist. Mõlemal on oma koht ja aeg. Meie ülesanne on märgata, kus neid kasutada. Meil on vaja end ses osas kontrollida.

Kui sa oled loomult kontrollivamat tüüpi, siis on väga raske päevapealt, kui üldse, kontrollimisest loobuda. Olen oma teekonnal aru saanud, et me ei pea loobuma kontrollist, vaid on vaja märgata, kuhu see on suunatud.

Kuidas ikkagi mõista, millal on kontroll liiast või valesse kohta suunatud?

Sa tunned oma kehas pinget. Selleks on vaja oma kehaga heas kontaktis olla, et vahet tajuda. Minu kogemus enda ja klientidega näitab, et kaotame sageli selle ühenduse ja saame alles tõsiste (krooniliste) õla- või seljavalude korral aru, et kuskil on pinge. Meil on liiga kiire väiksemate kehasõnumite märkamiseks või teeme kõik nende sümptomite ignoreerimiseks.

Sa tunned ka emotsionaalset pinget, koormust, kohati jõuetust. Mäletan isegi sellist lootusetust, nagu oleks kogu maailm su vastu. Midagi ei tundu sujuvat, sa nagu ujuksid pidevalt vastuvoolu.

Meie elus on paraku päris palju asju, mida me kontrollida ei saa. Me satume oma eluga sündmuste keeristesse, mis ei ole meie muuta ja mõjutada. Meie kontrolli all on võime otsida neis oludes üles osa, mille eest meie vastutame. Väga sageli võib see olla ainult me suhtumine, mille eest vastutada saame. Tähtis on, et märkaksime, mis on meie vastutada, ja ka võtaksime selle eest vastutuse.

Olles olnud aastaid kontrollimises meister, kõnetas mind lõpuks püha Franciscuse palve: “Jumal, anna mulle meelerahu mitte muretseda asjade pärast, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta suudan, ja tarkust nende vahel vahet teha.”

See kuldne lause annab vastuse, mida meil on vaja kontrollida – oma teadlikkust, millega elame. Meil on vaja suunata kontroll oma meele kontrollimisele. Mul on vaja kontrollida ennast, et märkaksin, kus mu mõtted paras-
jagu uitavad. Mul on vaja kontrollida ennast, et tuua need mõtted olevikku. Mul on vaja kontrollida ennast, et ma ei unustaks kontakti oma kehaga ning märkaksin kohe sõnumeid. Mul on vaja kontrollida oma suhtumist, et märgata, kui ma oma põhimõtetega endale liiga teen.

Olen aastatega aru saanud, et ma saan kontrollida:

• oma teadlikkuse määra ja seda, kuhu ma suunan tähelepanu,

• mida teen oma mõtete, sisemise kriitiku ja suhtumisega,

• kas ma luban endal tundeid tunda ja teadvustada,

• kas ma teadvustan oma vajadusi ning võtan vastutuse oma vajaduste, soovide ja õnne eest,

• oma panust, aga mitte tulemust,

• mida mina ütlen, teen ja tunnen, mitte mida teised ütlevad, teevad ja tunnevad,

• oma otsuseid ja neist lähtuvaid tegusid,

• oma eesmärke ja seda, kas ma astun samme nende poole liikumiseks,

• kuhu ma oma aega panustan,

• kui teadlikult ma olen suhetes ja kui palju neisse panustan,

• oma teadlikkust tervisest ja sellesse panustamist (liikumine, toitumine, puhkamine, hingamine),

• kas ma andestan endale ja teistele või lasen süütundel ja vihal ennast juhtida,

• kas ma otsustan teha kõike üksi või palun vajadusel abi,

• mida ma õpin.

See nimekiri on päris pikk ja tõenäoliselt saab seda veelgi pikendada. See on hea uudis minusugustele, kes armastavad kontrolli. Meil on, mida kontrollida!

Meie energia läheb sinna, kus on me fookus. Kui see on asjadel, mida me ei saa kontrollida, siis ei jää meil sageli enam energiat sellele, mida kontrollida saame. Kontrolli taga on hirm, et tulemus pole see, mida ootame. Me ei julge usaldada universumit ja võitleme vastu sellele, mis on. Kui energia läheb tulemuse kontrollimisele, siis on suur tõenäosus, et saamegi selle tulemuse, mida kardame. Meil lihtsalt polnud aega, mida investeerida oma panusesse.

Sellega kaasneb veel üks halvav kõrvalmõju – püüdes kontrollida tulevikku, hakkame muretsema. See aga halvab, loomingulisus ja teovõime takerduvad, energia kulubki muretsemisele. Maad võtab ärevus ning paradoksaalselt suureneb kontrollivajadus veelgi.

Kontrolli taga on tavaliselt see, et sa ei usalda, sul puudub turvatunne (mis on eelmisest tingitud) ja sind valdab hirm (sageli hülgamise ees).

....................................................................................................................................

Kui sa leiad end mingit olukorda kontrollimas, siis tee järgmist.

• Kirjelda paari lausega olukorda ja seda, mis vajab lahendamist.

• Tee nimekiri asjadest, mida sa selles olukorras tegelikult kontrollida saad.

• Tee nimekiri asjadest, mida sa selles olukorras kontrollida ei saa.

• Nüüd ole endaga hästi aus ja märgista ära kõik see, mida oled püüdnud siiani kontrollida.

• Mõtle, kuidas keskenduda rohkem neile asjadele, mida sa kontrollida saad.

Lugu ilmus Eesti Naise 2018. aasta mainumbris