Veinitalu loojad: me ei karda riikliku pensisoni vähenemist või töö kadumist
Maris (50) ja Mati Kivistik (54) on julgenud elus teineteise toel teha mitmeid hullumeelsena näivaid kannapöördeid. Viimaseks neist on Lõuna-Eestis Uue-Saalusel marjakasvatus- ja veinitalu rajamine. “See oli kohutav šokk, kui ta mulle jõulukingiks teatas, et lähen Võrru,” kirjeldab Maris. “Perre on sündinud laps, kes vajab häid elutingimusi, aga su mees otsustab minna pärapõrgusse, kus miski ei oota. Mõtlesin, mida teha – lahku minna ei taha, lähen siis temaga koos. Mis sa ütled sellise mehe kohta?” Maris heidab seda öeldes Matile kelmika pilgu. Mati naeratab vastu.
Saatusepöörded algasid Mati elus auto plokikaanetihendi katkiminekust. “Võrukad olid jõevähi asustusmaterjale püüdmas, kauplesin end nendega kaasa, kuna mul oli auto katki. Öösel lõkke ääres rääkisid nad, et mis sa seal Kaareperes teed – tule Võrru keskkonnaametisse vee-elustiku spetsialistiks.” Selleks hetkeks oli noor pere end just sisse seadnud Härjanurmes, Mati ülikoolijärgse töökohaga kaasas käinud vastvalminud individuaalmajas.
“Minek 250 km kaugusele kohta, kus sa ei saa isegi inimeste keelest aru, oli peaaegu nagu välismaale kolimine. Kolm aastat võttis aega tõdemaks, et kui sõidan Tallinnast Võrru, sõidan koju,” kirjeldab Maris. Ka Mati mäletab, et kui hakkas Nursist Võrru sõitma ja läks “puudi man” teed küsima, pidas kohalik memm pika jutu maha. “Tänasin viisakalt, kuid ei saanud sõnagi aru,” naerab ta. “Oli vaid üks koht, mida ma Võrumaalt teadsin, ja kui otsustasime Lõuna-Eestisse kolida, tundsin, et just sinna peame minema,” teavitab siiani jõevähi populatsiooni uuriv Mati, kes oli Uue-Saalusele sattunud oma bioloogiaõpingute esimesel kursusel.
