Ettevaatust, New York! Ükskõik kui palju sul on aega, ei näe sa niikuinii pooltki

New Yorgis on peapöörituse oht. Nii palju elu – inimesi, autosid, maju ja müra! Hinga sügavalt sisse, võta kohv ja võta vabalt. Avasta linna oma tempos.

Ma ei tunne New Yorki. Mis sest, et olen seal mitu korda käinud ja nädalaid elanud – ei tunne. Pärast järjekordset päeva, kui kõndisin linnas üle 20 kilomeetri ja mu jalad karjusid roppusi, andsin alla.

Ma ei seadnud endale enam eesmärgiks kõike näha. Ostsin esimesest poest jooksutossud ja viskasin nurka oma (madalad!) kingad. Järgmine kord, kui kolisevas metroovagunis linnasüdame poole rappusin, vahtisin põrandat. Vaid paar jalga olid kapseldatud kontsakingadesse, ülejäänud tossudega turvatud. Mugavuse võit!

New York on tohutu suur ja mahutab pagana palju. Kes käib Tallinnas ainult vanalinnas, sellele on Tallinn keskaegne – munakivist tänavate, müürijuppide ja kaitsetornidega. Kes satub vaid Õismäele, selle jaoks on Tallinn hulk nõukaaegseid majaklotse. Mõelda seda segadust, kui need kaks inimest satuks omavahel Tallinnast rääkima. Nad on käinud eri linnades.

New Yorgis võid sõita metrooga paar-kolm peatust ja oledki vanalinnast Õismäel. Linnasüdames plingib majakana Times Square, kus hiiglaslikke valgusreklaame palistavad nooljad pilvelõhkujad. Viskad kiviga, saab pihta Central Park – 3,4 km² suurune roheala, kus võid sportida, ülbeid oravaid vaadelda, hobukaarikuga sõita, kosida ja lahku minna. Trendikas SoHo meenutab Kalamaja. Harlem veidi Lasna- või Mustamäed. Financial District vaataks meie kõrghoonetele ülevalt alla. On veel Tribeca, Greenwich Village, Meatpacking District, Chelsea, Washington Heights… Õhk saab otsa, pea käib ringi, aga – sõber, viibime alles südalinnas Manhattani poolsaarel! Hoopis nägemata on terve Brooklyn, Queens, Bronx ja Staten Island, mis majutavad mitme Eesti jagu rahvast.

Ma kordan. Tuleb võtta rahulikult. Ükskõik kui palju sul on aega, ei näe sa niikuinii pooltki. Kes kibeleb kangesti Vabadussamba juurde, sel tuleb see mõistagi ära näha. Arukas on soetada endale New York Pass, mis katab sadakond turistile ahvatlevat paika ja säästab piletihinnas. Milline pass valida, sõltub juba reisi pikkusest ja rahakotist.

Ükskõik kui palju sul on aega, ei näe sa niikuinii pooltki.

Aga, rõhutan veel, päev kaob nagu unenägu. Astud hommikul loodusloomuuseumi uksest sisse ja õhtul välja. Kusjuures väljapääsu poole seigeldes satud veel saalidesse, mida polegi näinud. Jalutad rahulikult läbi Central Parkist. Pool päeva õhtus. Kõnnid hommikul üle Brooklyni silla. Teisel pool tahaks jälle midagi süüa või tassi kohvigi.

Ja kuhu sa kohvikus kiirustad? Seal kuuleb kõige toredamaid vestlusi.

Näiteks kaks pensionäri võileivapoes.
Kumbki üksinda lauas, taldrik veel täis, sest aega on.

Üks teisele: “Vabandage, kas seal üle tänava… Kas seal polnud hiljuti veel maja? See…” Ja ütleb mingi nime.

Teine hajameelselt: “Jah, oli vist küll. Linn muutub nii kiiresti, ei pane enam tähelegi.”

Esimene: “Linn muutub, aga meie oleme ikka siin. Istume ja sööme oma võileibu, just nagu vanasti.”

Teine nõustub vaikides ja haukab leiba. Mõlemad vaatavad aknast välja, kus kunagi oli midagi, mida võõra silm enam ei näe.

“Linn muutub, aga meie oleme ikka siin.”

Või järgmises einelas. Lauatäis Itaalia turiste arutleb omavahel, kuidas sõita Maailma Kaubanduskeskuse memoriaali.

“Te olete Itaaliast?” hüüatab vanataat, kes istub mitu lauda eemal. “Buongiorno! Mina ka!” Ta ei vaevu tõusma, vaid pajatab üle saali, kuidas tema pere omal ajal Ameerikasse seilas, et siin paremat elu otsida. Räägib itaallaste suurest kogukonnast, säilinud traditsioonidest ja sellest, kuidas ta noorena Itaalias käis – et juuri otsida!

Päris kindlasti ei saa seltskond, kellega ta lobiseb, temast täiesti aru. Nad naeratavad viisakalt ja poetavad aeg-ajalt mõne itaaliakeelse sõna. Ent vanamees ei peatu. Ta kraamib lagedale need sõnad, mida itaalia keelest mäletab, endal silmad rõõmust säramas.

“Te lähete WTC juurde? Aga teil on aega? Pange nüüd tähele! Minge siit paar kvartalit jõe poole ja tänava lõpus jõuate parki, kust on väga head vaated kesklinnale. Ausalt, te ei kahetse! Käige seal ja alles siis võtke metroo.”

Pööran minagi selle jutu peale uksest vasakule, mitte paremale, ja tõesti, vana itaallane ei valetanud. Brooklyni poolt üle jõe paistab nii Manhattani siluett kui ka Vabadussammas, mille ümber turiste tuubil laevukesed väsimatult sõeluvad.

Ma tean, mu emale ei meeldiks siin. Liiga palju rahvast. Liiga vali. Liiga räpane.

Minu meelest on just põnev, et alati midagi toimub. Hakkad minema Chelsea turule, et seal midagi süüa, aga avastad, et nädalavahetuse puhul on liiga paljud mõelnud samamoodi. Niisiis suundud hoopis maja taha, High Lane’ile. Kulged selles inimjões ja naudid pargis õitsevaid lilli, kui su jalge alt sõidavad läbi kuulsad kollased taksod. Selgituseks: High Lane on sellepärast “high” ehk kõrgel, et see roheala rajati tõstetud raudteetammile.

No nii. Aga kõht on ikka tühi. Ronid trepist alla tänavale ja astud esimesse pitsakohta. Ning kui sulle lõpuks toit tuuakse, on see parim pitsa, mida oled saanud. Lõputute lõikude ja kriminaalse koguse juustuga. (Minu top 1 on praegu Artichoke Pizza West 17th ja 10th Avenue nurgal.)

Mis edasi? Strandi hiiglaslik raamatupood on avatud 22.30ni. Enne võtaks ühe kohvi Starbucksist, mille otsa tingimata satud, sest neid on linnas igal pool. Aga võib-olla on sul õhtuks piletid Broadway või Off-Broadway etendusele? Broadway klassika hulka kuuluvad “Lion King”, “Cats”, “My Fair Lady”… Ent uuemas repertuaaris on oma muusikal isegi Käsna-Kallel!

Lühidalt: kõik võimalused meelt lahutada on kusagil linna peal olemas. Popimate paikade kohta pead lihtsalt teadma, et kes külastust ette ei bronni, jääb pika ninaga.

New York on nagu kõikide rahvaste muuseum. Ja see meeldibki mulle siin kõige enam: märgata, kui palju inimtüüpe mahub ühte linnaruumi.

Igas pikkuses, igat värvi, mehi ja naisi ja muud.

Nii stiilseid, et mu moetoimetajast kolleeg Anne viskaks vaimustusest näppu.

Nii fotogeenilisi, et isegi puhkusel fotograaf pildistaks.

Ükskõik kuhu ma New Yorgis ei satu, näen kedagi, kes vääriks oma novelli. Nii et kui keegi loeb sellest loost vaid algust ja lõppu ja pildiallkirju, siis lõpp tuleb selline: vaata ka inimesi, mitte ainult kuulsaid märke. Ega Eestigi ole vaid Toompea loss, vaid hoopis Kristo ja Nastja ja väike Sofia-Maria.

.................................................................................................................................................................

Enne reisi – ESTA!

Ameerika Ühendriikidesse sisenemiseks on eestlasel peale passi tarvis reisiluba – ESTAt. Selle küsimustikuga teeb USA valitsus reisijale esmase turvakontrolli. ESTA taotlemine käib läbi interneti ja on tasuline. Taotluse täitmine läheb kiirelt, kuid see soovitatakse esitada vähemalt 72 tundi enne reisi.

Loe lisa: www.esta.us/estonian.html

Lugu ilmus Eesti Naise 2018. aasta juuninumbris.