Toimetaja ja dubleerija Luule Žavoronok Tõstamaa Hollywoodist
„Dubleerinud filmistuudio Tallinnfilm. Toimetaja Luule Žavoronok .” See Eesti multfilmitegijate loetelu viimane nimi on keskealistel ja vanematel televaatajatel siiani meeles. Kuidas tal läheb?
Suviti elab Luule Tõstamaal, kus naabri kass käib akna kaudu sisse ja välja. Luule jälgib elu ja räägib huvitavaid lugusid.
Oma sõprade ja tuttavate hulgas ongi Luule tuntud kassilembusega. Kassid on tema majapidamises igal pool esikohal: pildil, kingitud põlle peal, elusana diivanil. Kassile antakse andeks vaata et kõik. „Kass on pai! Lamab minu kõrval ega tee ju midagi paha.”
Ükskord, kui sõbranna Luulele külla tuli, hekseldas kass tooli kallal ja Luule ei teinud väljagi. „Mida sa teed!” hõikas sõbranna kassile. Kass jätkas seda agaramalt tooli polstrisse augu kraapimist. Mispeale Luule ainult naeratas: „Kassile meeldib suhelda ja talle meeldib, kui teda tähele pannakse...”
Ja hakkas hoopis teist juttu ajama. Kuidas ta endise Kuku klubilasena päästnud kord Jaak Joala au.
Kuku klubis hakkas üks muusikaproua Jaaku millegipärast materdama, et laulab neid lihtlabaseid mitte-midagi-ütlevaid laule ega musitseeri tegelikult.
„Ütlesin siis, et Jaak Joalal on absoluutne kuulmine, kuigi ma siis ise ei teadnudki, misasi see absoluutne kuulmine üldse on. Nüüd räägivad kõik ja kiidavad Jaaku ja tema absoluutset kuulmist, et kui hea laulja, missugune hääl ja kui haruldane muusikaline mälu.”
Ka Heli Lääts on öelnud, et andsid Jaagule hommikul laulunoodi kätte ja juba öhtul Põlva kontserdil esitas ta loo peast.
Aga ükskord, kui Luule Žavoronok -Pavelson pärast filmidublaaži jälle Kuku klubisse jõudis, ütles ta: „Uh, ütles karupoeg Puhh! Kõht on ka tühi, nõuab suppi.” Sõi siis paar lusikatäit, kui kutsuti jutlema. Lauakaaslased sõid nalja pärast supi ära, et muidu jahtub. Mõtlesid, et hiljem tellime uue supi. Kui Luule naases, vaatas ta rahuliku pilguga tühja taldrikut enda ees ja ütles, et ongi kõht täis.
Omal ajal jutustati, et suur naiste lemmik Harri Vasar oli hiljuti meie seast lahkunud Silvia Urbi armunud. Tarvitses vaid Silval naabrimehe Harri seinale koputada, kui Harri oli kohal. Ah, mida te jutustate, tõrjus primadonna ja ütles, et Harri tuli tema juurde hoopis daamide eest varju. Kutsus teda appi. Silvia käskis siis kõik oma kraesse ajada ja öelda, et Urb ei luba.
Luule teab, et tegelikult olid Silvial Harriga kollegiaalsed suhted. Silva ja ta elukaaslane, tõlkija Aleksander Kurtna, armastasid nii mõnigi kord koos Harri Vasaraga istuda ja konjakit juua. „See on pikk lugu, aga ma räägin lühidalt,” alustab Luule lugu Kurtnast. „Seisime tookord Kurtnaga ligi pool tundi ohutussaarel. No see, mis on sõiduteede vahel. Kurtna oli saanud Poolast mingisuguse tõlketöö eest preemia ja paluti, et tulgu sellele järele. Ja kujuta pilti, Kurtna ütles neile, et andku raha selle suure keset Varssavit asuva punamonumendi lammutamise fondi. Nõukogude ajal! Niisugust fondi polnud loomulikult ju olemaski.” Asi sai siiski aetud. Kurtna saatis proua Silvia preemiat vastu võtma. Ja Silvia ostis selle eest endale uhke kasuka. Raha ju üle piiri tuua ei tohtinud.
„Vaatasin hiljuti „Viimset reliikviat”, kuigi olen seda mitukümment korda näinud,” meenutab Luule. „Tuli meelde, kuidas Liviko tegi filmi silmas pidades kaks uut likööri, Agnese ja Gabrieli. Ma pakkusin kunagi, et lihakombinaat võiks müüki lasta raguukondid 1.50 kilo nimega „Viimane reliikvia. On, mida sakusmendiks võtta.”
Aga kui Peeter Tooma „Viimase reliikvia” laule õppis, oli ta 21 aastane galantne noorhäära ja tudengina Voldemar Panso eriline lemmik. Luule nimetab end Peeter Tooma eriliseks fänniks. „Toomat, Otsa ja Joalat pole võimalik jäljendada. Nägudesaates ju prooviti, aga kui ei, siis ei...”
Ka Peeter Toomal olevat Tõstamaa kandis oma suvekodu ja Luulel on Tõstamaal oma Hollywood, nagu ta seda kutsub. Legendaarne Ants Eskola on öelnud selle koha nii, et kui mujal sajab, siis Tõstamaal paistab ikka päike. Vähemasti vanasti, kui Eskola Tõstamaale filmivõtetele sõitis.
Luule meenutab Toomat edasi: „Kui ma ükskord Toomat kino fuajees „Reliikvia” teemal kõnetasin, ütlesin, et teeks tema lauludest plaadi. Tooma ütles, et miks mitte. Ma hakkasingi asju ajama. Saatsin plaadifirmale Meloodia mitu kirja, aga vastus oli ei. Mu meelest rumalus, sest see olnuks ju hea müügiartikkel. Kahju, et poliitika mängis tähtsamat rolli.”
