Millised on neli käitumisviisi, mida kutsutakse suhtepurustajateks
1. Kriitika
John Gottman, kes on uurinud paare üle 40 aasta, defineerib kriitikat järgmiselt: “Selle asemel et väljendada, mis sind häirib teise tegevuses (näiteks “sa tõstad mu peale häält” / “jätad sokid põrandale” / “hilinesid täna”), hakkad hoopis kritiseerima partneri olemust (“oled tropp” / “oled kibestunud”). Kriitika sisaldab teise isiksuse või iseloomujoone ründamist, selle asemel et kirjeldada spetsiifilist käitumist.”
Näide Mauno ja Katrini suhtlusest.
Katrin: “Kallis, kas sa palun hoiaksid mind kaisus? Ma tunnen ennast väga halvasti.”
(Eluterve inimene vastaks partneri sellise pöördumise peale: “Loomulikult ma hoian sind, kallis!” Dialoog läks aga sootuks teises suunas.)
Mauno (ärritudes): “Aga ma ju hoidsin sind eile! Kunagi ei ole miski su jaoks piisav! Alati on midagi puudu.”
(Mauno ei kuulnud Katrini pöördumist kui palvet, vaid tõlgendas seda süüdistusena.)
Katrin (selgitab rahulikult): “Kas tead seda tunnet, kui sul on väga suur hirm ning sa vajad, et keegi paneks sulle kaks kätt ümber ja lihtsalt hoiaks sind kindlalt kaisus? Mina vajaksin ka praegu sellist kallistust. See aitaks mul ärevust maha võtta ja ennast turvaliselt tunda.”
Mauno (tõstab häält): “Sa pidevalt haletsed ennast, oled ohver! Sa oled alati rahulolematu ja meeletult kriitiline kõige ja kõigiga. Sa näed ainult ennast! Kui sa niimoodi jätkad, oleme küll oma suhtega persekursil.”
Selle viimase noodiga saigi suhe läbi.
Niisugused sõnad on otsene solvang. Rünnates partneri olemust, oled teda alandanud ning teada andnud, et ta ei vääri kuulumist sinu kõrvale, sest sina oled nii palju parem. Käitumist on võimalik muuta, olemust mitte.
On täiesti eluterve väljendada oma muret või frustratsiooni. Seda tehes räägid sa endast ja kirjeldad kaaslase käitumist, mis sind häirib. Et saada paremini aru mure ja kriitika erinevusest, toon mõned näited.
