Kuidas käitub kohalik siis, kui kuninganna koos oma koertega juhtub talle metsas vastu tulema? Tavaliselt tervitatakse võimalikult tagasihoidlikult ja minnakse oma teed. Tervitamine on vaid märguanne, et teineteist on märgatud.

Kas kuningannat on võimalik kohe tänu riietele ja saatjaskonnale ära tunda? Riietega on nii, et aadel armastab enamasti vanu riideid kanda. „Neid, mis on pärit väärikailt esiv anemailt,” selgitab meie giid Helen, kes asja tunneb. Teatud sorti vanade riietega antakse märku oma kuuluvusest teatud ringkonda.

Ning need meist, ekskursantidest, kel on mingigi kokkupuude kõrgklassi või kõrgklassi matkivate inimestega, jäävad temaga nõusse. Mu piltilus sihvakas taiwanlannast kolleeg, kes entusiastlikult golfi mängib, lisab, et vahel tundub talle, et mõnes klubis käib lausa võistlus selles, kes suudab aadlipärasemalt riietuda.

Riietelt läheb Helen sujuvalt üle mööblile. Ta küsib, kas kõik ikka teavad, mida tähendab väljend „mees, kes peab endale mööbli ise ostma”? Tuleb välja, et need, kes on lühemat aega Inglismaal elanud, ei tea, mida see halvustav väljend tähendab. Nimelt, mees, kes ostab endale ise mööblit, on uusrikas. Ta pole oma varandust esivanematelt pärinud. Seega pole ta suguvõsa varasematel aegadel riigi ajaloo kujundamisel kaasa rääkinud.

Kas Sandringhami suveresidentsid on väga turvatud? Helen vastab: „Ei, ei ole, vähemalt mitte selles mõttes, mida tavaliselt silmas peetakse. Aga kõigil puudel ja põõsastel on siin silmad ja kõrvad. Kohalikud elanikud on siin läbinisti rojalistid, mis muu hulgas tähendab sedagi, et siin on kirjutamata seaduseks kuninglikule perekonnale maksimaalse turvalisuse pakkumine, koos maksimaalse vabadusega.”

Ann Alari “Minu Inglismaa. Vana ja hea", Petrone Print 2018

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid