Vitraažikunstnik Dolores Hoffmann: kui ma enam igal pool ei käi, siis pigem haige selja, mitte ükskõiksuse pärast
Vitraažikunstnik Dolores Hoffmann (80) räägib oma loomingust paeluvalt poeetiliselt. Et vitraaž on jagatud valgus ja muusikale lähedal. Ja vitraaž kogu aeg muutub. Tänu oma tööle kohtus ta ka abikaasa Borisiga, kelle kohta ütleb: “Jumal saatis ta mulle.”
Kõigi tema Tallinna vanalinnakodu akende ees on vitraažid. Silmitseme elutoas punases rüüs jumalaema lapsukesega. “Näete, vitraaž kogu aeg muutub! See ei ole nagu maal, et oleks stabiilne. Praegu on päike ühe käe ära “kustutanud”. Või kui akna taga läheb puu lehte, on ka vitraaž teistsugune.” Köögis ja töötoas on Doloresel abstraktsed tööd. “Mulle väga meeldib abstraktne kunst. Aga tööd tehes sõltun paljuski tellijast.” Ka kahe toa ust kaunistab klaasornament.
Siinses kodus elab Dolores aastast 2000. Kunagi ammu oli neis ruumides kunstiinstituudi ühiselamu. Nad ostsid abikaasa Borisiga selle korteri, kui tuli välja kolida Pärnu maanteel olnud kodust, mis tagastati endistele omanikele. Kümneks aastaks võetud laenu maksid nad tagasi juba viiega. “Sest olid tellimused. 1990ndatel oli inimestel vajadus kunsti järele! Ja meil oli töö.”
