Miks ja kuidas? Oma abieludest räägivad aastakümneteks kokku jäänud koolipõlvekallimad

Kooliaegne armumine võib üle minna armastuseks, mis kestab pool sajandit ja kauemgi. Kui abikaasa on tõeliselt kallis, tuleb ennast mõnikord tagaplaanile seada. Siiski ei tasu partnerit toetades unustada ka enda soove ja unistusi. Tore, kui saab öelda: me päriselt armastame teineteist ja saame koos raskustest üle! Kuigi kõrvalseisjad ehk kahjurõõmsalt mõtlevad: pole te elu nii roosiline midagi...

Maarika Kongi (57) oma 36aastasest abielust: “Olen paarisuhtes õnnelikum kui kunagi varem. Oskame järjest rohkem nautida olemise väge.”

“Ei pea ju kogu aeg rahmeldama kohustuste kütkes. Elu ja suhe on vabatahtlikud valikud,” räägib Maarika. Ta rõhutab, et on saanud oma mehe Aare kõrval olla NAINE.

Ka Aare Kongi (56) arvates on neil Maarikaga väga vedanud, et nad on kokku sattunud ja toredasti koos elanud. Mees ei mäleta, et oleks tulnud pähe mõte lahutusest või teistsugusest elust.

Nüüd, kui lapsed on läinud oma teed, on paar muutunud veel lähedasemaks ja naudib ilmselgelt teineteisega olemist. Kuigi paljudel tuleb just siis üle elada nn tühja pesa sündroom – nii mõnigi paar ei leia kooselus enam ühist eesmärki ja järgneb võõrandumine.

“Liitnud on meid vaatamine ühes suunas, koos toimetamine," räägib insener ja tunnustatud arvutiõpetaja Eha Vallner üle 51 aasta kestnud abielust. " Koos ehitasime suvilat, tõsi, Veske raamat oli kogu aeg abiks. Matka- ja rännukihk on meid saatnud keskkoolist alates. Matkajate kokkutulekud, “metsik” rändamine mägedes, lennud maailma eri paikadesse. Suurim saavutus on kahtlemata meie kaks last. Nüüd rõõmustame lapselaste tegemiste üle."

Mida arvavad Mari (24) ja Kalle (24) viiskümmend aastat kestvast abielust?

“Meile ei meeldi tulevikku ennustada, ent loomulikult oleks tore, kui meil õnnestuks 2066. aastal kuldpulma tähistada. Me usume, et kui inimesed hoolivad ja arvestavad teineteisega."