Sünnipäevalaps Mart Sanderi ema: ainult hellitades sai teda kasvatatud

"Ainult hellitades sai teda kasvatatud. Olin 26aastane, kui ta sündis. Elasime kaasaga ühisköögiga kitsas korteris Sakala tänava puumajas. Mõtlesin, et võiks veel lapsi olla, aga minu ema leidis, et ma ei tohiks rohkem lapsi saada, sest mul pole jõudu neid üles kasvatada, rääkis Mart Sanderi ema Lembi aasta eest Eesti Naisele.

Mardi ema Lembi – nii teid kutsutakse, kuigi teie täisnimi on Irene Lembi Eonurm –, miks teie poega Mart Sanderi nime all tuntakse, kuigi Wikipedias on tal nimeks Martin Laurent Sander?

14aastasena jooksis Mart ansambli Hortus Musicus järele, kes käis katoliku kirikus. Mart otsustas astuda selle kiriku liikmeks. Meie Mardi isaga ei olnud ühegi kiriku liikmed. Aga Mart lasi end seal ristida, otsustnud astuda roomakatoliku usku. See nimi on seal kirikus ristimisel antud. Kuna ta on sündinud lauritsapäeval, 10. augustil, siis ta leidis, et võiks olla selline nimi. Sünnitunnistusel on ikka Mart Sander. Mis teda juba 14aastaselt võlus selles kirikus, oli kirikukoor. Mart on seniajani seal kooris kandev meeshääl. Ta on tõsiusklik, kirik annab talle hingekosutust, olen aru saanud, et ta vajab seda. Tänu temale käin ka ise kirikus kuulamas.

Milline laps Mart väiksena oli?

Mart läks viieaastaselt muusikakooli ettevalmistusklassi, õppis viiulit, hiljem klaverit. Aga kuna viiuliõpetaja sageli puudus, siis laps tüdines viiulitunnist. Kuigi hiljem on Mart öelnud, et ta tegelikult oleks väga tahtnud osata viiulit mängida. Mina mängisin noorena viiulit... Seevastu klaveriõpetaja oli fantastiline, Marti ei saanud kodus klaveri juurest ära.

Marti on väiksest saati huvitanud antikvariaadid ja muuseumid, kirikud. Ma hakkasin temaga käima nukuteatris, kui ta oli kaheaastane. Estonia teatrisse vedasin teda ballette ja operette vaatama. Praegu mõtlen, et kas oli vaja nii pisikest igale poole tirida. Samas, ju midagi alateadvusesse ikka jäi. 18aastaselt läks ta Estonia teatrisse ooperikoori katsetele ja sai sisse. Ju see oli loogiline jätk. Mart ise ütleb, et teda on eluaeg koolitatud artistiks.

Puberteediiga Mardil justkui polnudki – ta oli kogu aeg hea õpilane ja klassi liider. Teda ei kiusatud ja tema ei kiusanud kedagi. Mulle on isegi teised lapsevanemad öelnud, et kuna Mart on nende lastega samas klassis, siis pole klassis vägivalda ollagi. Mart käis 2. keskkoolis mõned aastad ja lapsevanemad tulid klassi koosolekule, sest tahtsid näha mind – kodus olla Mardist neile räägitud! Mart oskas liita tüdrukud ja poisid, tegi klassist ühte hoidva tiimi. Tähtkujult on ta Lõvi – tahab olla liider. Hiljem läks Mart õppima Georg Otsa muusikakooli.

Milline ema te Mardile olite, kas pigem leebe või range?

Leebe. Ainult hellitades sai teda kasvatatud. Olin 26aastane, kui ta sündis. Elasime kaasaga ühisköögiga kitsas korteris Sakala tänava puumajas. Mõtlesin, et võiks veel lapsi olla, aga minu ema leidis, et ma ei tohiks rohkem lapsi saada, sest mul pole jõudu neid üles kasvatada…

Kas Mardi annete tulv on geenidest või utsitamisest?

Ei utsitanud üldse, kõik on antud talle looduse poolt. Aasta ja kolme kuuselt hakkas Mart lausetega rääkima, kaheaastaselt kirjutama.
Milline iseloom Mardil on?

Ta on loomult pehme inimene nagu ta isagi. Mardil on alati olnud palju sõpru ja ta oskab olla teistele pihiisaks. Tema poole pöördutakse oma muredega. Ise ta ütleb, et tal on halb iseloom. Las ütlebki – kui ta ise reklaamib end paha inimesena, siis jäetakse ta rahule. Bel-Etageʼi orkestri esimene koosseis armastas napsitada enne esinemist, Mardi keelust hoolimata. Kui Mart moodustas uue koosseisu, siis hakati pilduma ajakirjandusse lauseid, kuidas vana koosseis lõpetas Mardiga koostöö, kuigi tegelikult oli vastupidi. Õelust on nii palju…

Mart võtab ise ka vahel napsi, aga kindlasti mitte üleliia ja mitte ka järgmisel päeval. Ta on hästi seltskondlik. Ta kodus seisavad kinnised alkoholipudelid külaliste tarbeks – ta peab ka oma kodus pidusid. Kuid seda, et ma lähen pärast pidu Mardi juurde ja ta istuks pohmellis, klaas ees, ja parandaks pead – seda ei ole. Mu ema oli ka väga seltskondlik ja minulgi käis noorena pidev seltsielu. Mu ema ütles, et seltskonnas võib alkoholi pruukida, kuid nii, et järgmisel päeval ei meenugi, et alkohol olemas on. Mart on samasugune.

Tähtkujult Lõvina ta vahel möirgab ka. Aga vahel ma ütlen: Mida sa möirgad? Siis ta teeb suured silmad ja küsib: Millal mina olen möiranud? Ta ise ei saa sellest arugi, sest see on tema olemuses. Kui miski on talle vastukarva, siis ta avaldab oma seisukohta. Meil omavahel on nii, et ükskõik mis ütlemist isekeskis tuleb – kui me uuesti kokku saame, me iial ei heida ette, et vaata, mis sa mulle eelmine kord ütlesid…

Mart on teid naljatamisi säästuemaks nimetanud, sest kõik tema suurepärased rätsepatööd on ju teie tehtud.

Olen diplomeeritud riiete konstruktor-modelleerija. Ma tegin jah kõik ise, lõpuni välja: mõõted, väljalõiked ja õmblemise. Tegin Mardile juba enne tema sündi beebipluusikesi. Aga enam ma ei õmble. Silmad ei kannata ja see on raske.

Mart ei kasuta mind sugugi ära. Pigem vastupidi – mina teda. Mul on Mardiga väga lähedane side ja saan tema elust osa. Olen ise ennast tema ellu sisse sättinud, tänu sellele tunnen end vajalikuna ja see annab mulle tagasisidet. Ma tean, kus mu poeg on ja mida ta teeb. Suhtleme pidevalt. Kui ma olen haige olnud, siis ta paanitseb, kuidas minuga on, ja aitab.

Kas te lapselast igatseksite saada?

Ikka igatsen. Tahaks, et oleks lapselaps, mulle nii väga meeldivad väiksed lapsed. Aga elu on selline ja läheb sedapidi. Kõigil ei ole lapsi ja elatakse ka oma elu ära. Mardil on ristilapsed.

Lugu ilmus 2017. aasta augustikuu Eesti Naises.