Ernesto Che Guevara - revolutsionäär, terrorist ja tänapäeval mees T-särkidel

Che Guevara pildi ja nimega särke võib tänase päevani näha paljude erinavast rahvusest noorte seljas. Kunagine elukutseline revolutsionäär, terrorist, rändmässaja, mõrtsukas, aga ka revolutsioonilise Kuuba esimesi ministreid on tänase päevani populaarne nagu mõni endisaegne rockitäht, kuigi temast suur midagi ei enam teata.

CIA endine operatiivtöötaja Felix Rodriguez, kes osales ajaloolisel jahil Ernesto Guevarale, kinnitas, et see marksistist revolutsionäär oli vaid kurjategija ja mõrvar: “Ma usun, et lõpuks hakkavad inimesed mõistma, kes ta tegelikult oli. Ta oli mõrtsukas ja täiesti ükskõikne teiste elude suhtes. Talle meeldis tappa inimesi.”
Hiljaaegu möödus selle vastuolulise ja silmapaistva mehe sünnist 90 aastat ja vähemalt Kuubas, aga väikest viisi kogu maailmas seda tähistati. Ta lasti maha juba 39-aastasena. Kuidas siis sai korralikust kodanlikust perekonnast pärit diplomeeritud arstist äärmuslik marksist, Stalini ja Mao austaja ning verejanuline revolutsionäär?

14. mail 1928 Argentinas sündinud Ernesto Rafael Guevara de la Serna pärines heal järjel nii iiri kui baski juurtega kodanlikust perekonnast. Tema vanemad olid 1927 . aastal pärast abiellumist kolinud Buenos Airesest provintsi, et pidada seal mateistandust. Nende vanemad olid hoolitsenud, et perel poleks rahamuresid.
Juba lapsena kannatas Ernesto astma all ja see haigus saatis teda varase surmani. Lapsena jäigi ta alguses koduõppesse, aga tervise paranedes läks kooli ja tegeles õppimise kõrval ka tublisti spordiga. Tahe oli poisil tugev.

Perre sündisid veel õed-vennad Celia, Roberto, Ana Maria ja Juan Martin. Väikevend, nüüdseks vanaks meheks saanud Juan Martin Guevara andis paar aastat tagasi välja mälestusteraamatu „Mu vend Che“. Che vanematel jätkus tänu oma vanematele raha piisavalt, aga omal moel olid juba nemad mässajad rikaste kapitalistlike vanemate vastu. Esiteks pühendusid nad raamatutele. Guevarade kodu oli täis raamaturiiuleid ja nad toetasid vasakpoolseid. Kui kindral Franco alustas 1936 Hispaanias vabariigi valitsuse vastu ülestõusu, siis Guevarade perekonnas võeti üheselt vabariiklik seisukoht. Che vanemad ei olnud tõsiusklikud marksistid, aga igal juhul vasakpoolse orientatsiooniga.

Che (vasakul) oma ema-isa ning õdede ja vendadega. Foto: Museo Che Guevara/Wikipedia

Oli kuidas oli, aga 1946. aastal läksid isa ja ema lahku. See võis olla valus lastele, eriti katoliiklikus maailmas. Suri ka vanaema. Siis otsustas noor Che minna ema juurde Buenos Airesesse ja astuda ülikooli arstiteadust õppima. Tema kohta on öeldud, et ülikooli astudes oli ta küll vasakpoolne, aga ka idealist, kes tahtis anda oma osa ühiskonna paremaks ja õnnelikumaks muutmisel. Raske on tagantjärele hinnata inimese tõelisi motiive. Revolutsioon tõmbab alati ligi ka maniakke ja sadiste.

Guevara ülikooliaeg venis pikemaks, sest ta rändas palju ringi mööda Argentinat ja Lõuna-Ameerikat. Ta ise pöörab oma tollastes reisimärkmetes pidevalt tähelepanu tohutule sotsiaalsele ebavõrdsusele, mis sellel kontinendil valitses. 1951. aastal istus ta koos sõbra Alberto Granadoga mootorratta selga ja sõitis läbi kogu kontinendi. Sellest seiklusrikkast ja põhjalikust reisist kirjutas Guevara päevikud, mis hiljem ka avaldati ja populaarseks said. Tänapäeval on nad ehk paremini tuntud tänu 2004. aastal linastunud filmile „Mootorratta päevikud“.

Meeste reisiteekond. Pepe Robles/Wikipedia

Pärast seitse kuud kestnud reisi jõudis Guevara tagasi Buenos Airesese ja sooritas lõpuks ka ülikooli lõpueksamid. Diplomist hoolimata Guevara arstiametist ei hoolinud. Oma seiklushimulise nooruse ajal 1951. aastal oli ta küll töötanud medabilisena naftatankerite peal.

Värske doktor jätkas reisimist mööda Ladina-Ameerikat. Sellel kontinendil keeb poliitiliselt juba väga ammustest aegadest. Ühelt poolt parempoolsed kindralid ja diktaatorid, kes tihtipeale klaarisid väga julmat arveid ka rahumeelsete opositsionääridega. Teisalt revolutsioonilised rühmitused, mis pakkusid noortele tulipeadele võimaluse teha korralikku mürtsu. Relv pihku saada polnud mingi probleem.

Ernesto Guevara poliitilistest suundumustest annavad teada tema tollased kirjad. 1953. aastal suri lõpuks Nõukogude diktaator Jossif Stalin. „Vana, tagaleinatud Stalini pildi ees ma vandusin, et ma enne ei puhka, kui need kapitalistlikud hüdrad on hävitatud. Guatemalas ma ihun ennast ja teen seda, mida ma tegema pean, et saada õigeks revolutsionääriks.“ Guatemalas oli võimule tõusnud pahempoolsete vaadetega president Jacobo Arbenz Guzman, kommunistlik partei oli lubatud ja alanud oli majandusreform, mis ähvardas Lõuna-Ameerikas võimutsevat USA korporatsiooni, maailma suurimat banaanieksportööri United Fruit Company (Chiquita) suurte kahjudega. LKA abil organiseeriti sõjaväeline riigipööre, senine president põgenes Mehhikosse, reformid peatati. Vasakpoolsete poolel tegutsenud Ernesto Guevara varjus Argentina saatkonda. Kui ta viisa sai, siis sõitis Mehhikosse. Sinna kogunesid poliitilised põgenikud kogu Ladina-Ameerikast. Guevara oli oma veendumustelt juba enam-vähem kommunist.

Revolutsioonikangelase õige algus

1955. aasta oli Che Guevara jaoks murranguaasta. Ta kohtub Mehhikos vendade Fidel ja Raul Castroga, kes juba korra olid 1953. aastal proovinud Kuubas võimu haarata. Esimene kord oli ebaõnnestunud, aga nad valmistusid uueks katseks. Fidel Castro karismaatilisest veenmisjõust on palju räägitud, kuni oma elu lõpuni suutis ta miljoneid kuubalasi veenda, et neil on oma riigis kõik kõige paremas korras.

Guevara ja Fidel Castro klappisid kohe omavahel. Kui argentiinlane kuulis, et kuubalased valmistuvad uueks retkeks kodusaarele, et alustada veel kord revolutsiooni, tekkis tal kohe huvi. Ta käis väljaõppelaagris, omandas esmased partisanioskused. Kui siis asi tõsiseks läks, ühines ta Kuubasse suunduva löögirühmaga alguses kui grupi arst.
1956. aasta novembris sõitis Che, see jäi nüüdsest tema eesnimeks, koos 81 kaaslasega vanal jahtlaeval Granma üle mere Mehhikost Kuubasse. Eks seegi näitab Ladina-Ameerika olustikku, kuidas Kuuba geriljad korraldasid Mehhikos sõjalisi laagreid ja ostsid kokku kõikvõimalikku relvastust kuuli- ja miinipildujateni välja. Pole ime, et Ladina-Ameerika ajalugu kubiseb ülestõusudest, kodusõdadest, võimuvahetustest, veristest konfliktidest.

Guatemalas oli Guevara kohtunud Peruust oma poliitiliste vaadete pärast põgenenud majandusüliõpilase Hilda Gadeaga. Mõlemad olid vasakpoolsed, vihkasid USAd ja gringosid, Guevara tegi varsti ettepaneku abielluda. Hilda arvas, et on vara. Pärast mitmesuguseid seiklusi ja lahkuminekuid kohtusid nad Mehhikos uuesti. Nüüd said nad lõplikult lähedasteks ning abiellusid 1955. aasta augustis. Oluliseks põhjuseks see, et Hilda oli rase. Peatselt sündis tütar Hilda (Hildita), aga isa jättis varsti pere, et minna revolutsiooni tegema.

Mesinädalatel koos Hildaga. Foto: Museo Che Guevara/Wikipedia

Koos vendade Castrotega maabus ka Che Guevara Kuubal ja jäi nendega koos imelisel moel ka ellu. Suurem osa partisanisalgast tapeti. Edasi kujunes nii, et arstina kaasa võetud Guevarast sai oluline revolutsioonipealik, commandante. 1959. aasta lõpuks oli revolutsioon võitnud. Võidukad „habemikud“, nagu neid nimetati, marssisid Havannasse, senine diktaator Fulgencio Batista põgenes lähimate poolehoidjatega riigist. Algas uus ajastu, mis peatselt muundus kommunistide ainuvõimuks, mis kestab põhimõtteliselt tänaseni.

Riigijuht Guevara

Revolutsionäärid olid võitnud, Fidel Castro uue riigi juhiks saanud ja ta pani loomulikult oma lähimad võitluskaaslased riigi etteotsa. Laiapõhjaline opositsioon, mis oli üheskoos eelmise diktaatori Batista vastu võidelnud rebiti kähku tükkideks ja mõne aasta jooksul selgus, et oli tekkinud lihtsalt uus, kommunistlik diktatuur.
Kuid kõigepealt ülendati Che Havannas laiuva hiiglasliku La Cabaña kindluse komandandiks. Sellest sai üks uue vabariigi keskusi ja loomulikult hakkasid seal kohe tööle tribunalid, paljud endise valitsuse juhid, kõrged sõjaväelased ja lihtsalt toetajad lasti maha. Che oli kogu selle aparaadi juht.

Ta oli leidnud endale uue pruudi Almeida. Kui Hilda saabus pärast revolutsiooni võitu Kuubale oma mehe juurde, sai ta teada, et tuleb lahutus. Kuid kuna alati on kasulik jääda võitjatega, siis otsustas Hilda ka pärast lahutust koos tütrega jääda Kuubale.
Fidel Castro alustas uue riigi loomist natsionaliseerimistega. Suured latifundiumid ja suhkrutööstus võeti senistelt omanikelt ära ja see ärritas Ameerika Ühendriike. Omanike hulgas oli ju nii kuubalasi kui ameeriklasi ja kõik lõhnas sel ikka veel jäises külma sõja õhkkonnas kommunistliku riigipöörde järele. Selle üle vaidlevad ajaloolased tänaseni, kui kommunistlik see alguses oli ja mida juht Fidel ise mõtles. Kuid USA hakkas ähvardama ja Ladina-Ameerikas oli hulk halbu kogemusi sellega, kuidas jänkid ebaõiglaselt sealsete riikidega ümber olid käinud.

Heast kodanlikust perekonnast pärit ja ülikoolis õigusteadust õppinud Fidel Castro usaldas sama taustaga Che Guevarat ning saatis ta kohe alguses välismissioonile. Kindlasti õnnestus neil mõlemal luua see romantiline fiiling Kuuba revolutsioonist, mis kestis aastakümneid ja mis Ladina-Ameerikas pole siiani kadunud.

Guevara tuli tagasi, temast sai üks uue Kuuba olulisemaid juhte. Kõikidest kõikuvatest ametinimetustest hoolimata oli ta Kuuba keskpanga president, tööstusminister ja juhtis maa natsionaliseerimist. Osales paljudel välisläbirääkimistel, kaasa arvatud nendel, mis peeti selleks, et olulise majandusliku ja poliitilise abi eest Nõukogude Liidu tuumaraketid Kuubale paigutada. 1962. aastal, kui Nõukogude Liidu tuumarakette hakati Kuubale paigutama, oli maailm hirmuäratavalt lähedal kõikehävitavale konfliktile. Lõpuks tehti USA ja Nõukogude Liidu vahel diil ning kolmas maailmasõda jäi ikkagi tulemata.

Kuid Che Guevara, kes oli kogu riigijuhtimise töö kõrvalt kirjutanud kommunistlikele terroristidele armsaks saanud teose „Geriljasõda“ (La Guerra de Guerillas) ja kelle raevukad USA-vastased kõned nii ÜRO peassambleel kui mujal maailmas suurt tähelepanu äratasid, ei saanud ei pangajuhi ega majandusministrina hakkama. Ainult teda oleks muidugi ülekohtune süüdistada. Kuid Kuuba oli Ladina-Ameerikas olnud täitsa heal järjel riik. Suhkrurooga oli olukord kõikuv, olenes aastast ja maailmaturu seisust, omanikud teenisid vähemalt hästi, tavalised põllutöölised said veeringuid. Kuid tööstus arenes ja väga heal järjel oli turism. Tuhanded ameeriklased käisid Kuubal puhkamas – lähedal, odav ja imeilusad rannad. Pärast Castro võimuletulekut tööstus, põllumajandus ja ka edukas turismiharu, tõpsemalt hotellid, natsionaliseeriti. USA kuulutas riigile boikoti, kõik vajus kokku.

See tekitas pingeid ka Kuuba juhtkonnas. Fidel Castro sai kähku aru, et ainuke võimalus võimule jääda on pugeda Nõukogude Liidule külje alla. Mitu korda ametlikel visiitidel Liidus käinud Guevara aga hakkas suhtuma põlgusega NLKP täissöönud juhtkonda, kes nautis kõiki nomenklatuurseid eluhüvesid.

Elukutseline seikleja ja revolutsionäär

1965. aasta kevadel saatis põikpäine poeg Ernesto Guevara oma vanematele järjekordse lahkumiskirja, kus kinnitas, et veendunud marksisti ja revolutsionäärina läheb jälle teele. Ta kinnitas kirjas, et on küll seikleja, aga uut moodi, põhimõtetega seikleja, kes on valmis revolutsiooni eest surema. Ta lahkus vaikselt Castro valitsusest, tekitades sellega hulga kuulujutte. Arvukate välisreiside ajal olid Guevaral tekkinud kontaktid mitmete Aafrika juhtidega. Nii otsustaski argentiinlane Che, et kui ta Kuubal edukalt tegutses, et siis võiks sama edukalt minna ka Aafrikasse revolutsiooni tegema.
Sedapuhku läks ta revolutsiooni tegema sellisesse kaugesse kohta nagu Kongo.

Kuigi ta oli jõudnud Kuubas kõigi muude tegemiste kõrval oma uuele naisele Aleida Marchile teha neli last, ei takistanud see veendunud revolutsionääril kihutamast uuele afäärile. Sotsialistlik isamaa võimaldas tema lastele piisavalt hea elu. Guevara oleks tahtnud küll minna oma kodumaale Argentinasse revolutsiooni tegema, aga isegi temasugune marksistlik idealist sai aru, et seal teda ei oodata. Mõned tema vanad kaaslased, kes hakkasid Argentinas revolutsioonilist liikumist looma, lasti kähku maha.

Niisiis ootasid Kongos tegutsenud vasakpoolsed sissid Kuubalt relvastatud abi. Kuigi Kongo oli 1960. aastal iseseisvunud, algas seal kohe kodusõda. Marksistlike kalduvustega president Patrice Lumumba pöördus abi saamiseks Nõukogude Liidu poole, tema vastased (Moise Tshombe, hiljem ka Mobutu Sese Seko) toetusid USA ja Belgia abile. Hiljem küll Fidel Castro hooples, et just Kuuba poole pöörduti abi saamiseks, aga ilmselt oli see ikkagi üks Nõukogude Liidu abi tingimusi, et ka Kuuba peab nagu kõik teised satelliitriigid saatma oma profisõjaväelasi konfliktikoldesse kommunismimeelseid toetama.

Che Guevara tahtis valitsusest plehku panna, veel kord vaba revolutsionäärina püssirohtu nuusutada, ta saigi võimaluse. Umbes 100 peamiselt mustanahalise kaasvõitlejaga, endiste sisside, tollaste armeeohvitseridega, saadeti ta kõigepealt Alžeeriasse väljaõppelaagrisse, seejärel Kongosse „internatsionaalset abi“ andma.

Kogu see sõjakäik kukkus armetult läbi. Kongo on tohutult rikas maavarade poolest, seda tahtsid enda kätte saada erinevad, labaselt öeldes, suguharupealikud, kuubalased osutusid tavalisteks sel ajal Aafrikas innukalt tegutsenud palgasõduriteks. Nad osutusid olevat kaotaja poolel. Eluga pääsenud Che Guevara pages Tansaaniasse, redutas seal Kuuba saatkonnas ja kirjutas armetu eneseõigustusest kubiseva käsikirja, kuidas kõik teised olid süüdi, aga tema teooriad õiged. Palju aastaid hiljem need märkmed avaldati.

Sellest ajast selgus, et Kuubal on elav valuuta, mida Nõukogude Liidul ja tema Varssavi ploki alluvatel kusagilt võtta pole: väljaõpetatud kommunistlikud neegersõdurid. Kümned tuhanded Kuuba sõjaväelased võitlesid hiljem Angolas, Mosambiigis ja ka Lõuna-Aafrika Vabariigis ning väiksemates kogustes mujalgi. Loomulikult elab tänaselgi päeval hulgaliselt Venemaal, kuid ka Eestis veel neid vanemaid inimesi, kes nõukogude ajal sõjaväelaste, arstide, õpetajate, inseneride, kalapüügiinstruktorite või mis alal veel iganes Aafrikas tööl käisid. Kuid kuubalasi käis Aafrikas ikka väga palju. Esmajoones muidugi sõjaväelastena. Ikkagi nagu omad mustad.

Trööstitu tagasitulek ja trööstitu lõpp

1966. aastal saabus Che Guevara salaja Kuubale tagasi. Tema kadumine oli segane, laialt olid levinud kuulujutud, et ta hukkus 1965. aastal Dominikaani Vabariigis puhkenud kodusõjas, mille lõpetas USA merejalaväe sissetung. Ühest küljest oli Castro valitsusel raske vastu võtta kusagil Aafrikas peksa saanud legendi, teisalt oli Che nii uhke mees, et minna mingile suvalisele parteilisele ametikohale ja elu lõpuni pioneeridele kangelasloba ajada – seda ta ei suutnud.
Salajases Kuuba mägedes asuvas ettevalmistuskeskuses valmistus ta järgmise grupiga ette uut geriljasõda ja revolutsiooni. Tundub, et tal ei olnud enam palju variante. Tuli minna revolutsiooni tegema, aga võimalused olid kehvad. Kuubast oli saadetud sissirakukesi nii Che sünnimaale Argentinasse kui mitmesse muusse Ladina-Ameerika riiki. Nad olid surma saanud, mitmed Kuubast pärit sõbrad tapetud.

Tagantjärele tundub Boliivia valik imelik. Ühelt poolt kõrged Andid ja merepinnast lähtudes maailma kõige kõrgem pealinn La Paz, teisalt sügavad troopilised orud. Neil on maavarasid, riik arenes mitte halvemini kui Lõuna-Ameerika naabrid. Kuid ehk polnud Che Guevaral enam valikuid. Lisaks sattus ta kokku mitme Boliivia kommunistiga, kes olid Kuubas saanud sõjalise väljaõppe. Need mehed kinnitasid, et Boliivia on õige koht revolutsiooni teha.
Guevarale meeldis mõte, et Boliivia kontinendi keskpunktina oleks hea koht tema geriljasalkade laialivalgumiseks mööda kontinenti. Ja lõpuks oleks tal ikkagi õigus ning USA imperialistid pekstakse puruks, kogu Ladina-Ameerika saaks ühtseks Kuubaga.

Niisiis ostsid Che kontaktisikud Boliivias ühe mahajäetud rantšo väheasustatud piirkonnas. Guevara meeskonnal oli platsdarm, kuhu maabuda. Ehk tasuks veel ühte momenti mainida. Hiljem võisid Che eelmised ametlikud naised küll südamlikke memuaare kirjutada, aga tema uus kirg oli saksa päritolu Tania, kellega legendaarne revolutsionäär oli kohtunud Ida-Saksamaal.
Tania, täpsemalt Tamara Bunke, väärib muidugi omaette lugu ja selle huvilised ka saksakeelsest ajakirjandusest leiavad. Saksa kommunistidest õpetajad Bunked pääsesid Hitleri režiimi eest õigel ajal põgenema. Põgeneti 1935 Argentinasse, seal sündis tütar. Esimesel võimalusel pöörduti kommunistlikuks saanud Ida-Saksamaale tagasi. Veendunud kommunistide tütar oli vanemate vääriline. STASi agendina saadeti ta tõlgiks SDV pealinna Berliini saabunud vingele revolutsioonilise Kuuba sümbolile. Guevarale noor neiu meeldis. Üks asi on mitme lapsega naine kodus, aga hoopis midagi muud särasilmne tütarlaps, kes kõigile su lööklausetele innukalt kaasa elab.

STAS saatis Tamara Bunke edasi Kuubasse, kus omakorda Kuuba julgeolekuteenistus võttis ta väljaõppele. Jube raske on selles luuremaamas mingit selgust saada, aga lähtume tõenäolisest situatsioonist, et „Tania“ saadeti kahtlasele Che Guevarale kontrollagendiks. Üheksa aastat noorem naine ja kaks korda abielus olnud viie lapse isa, Kuuba revolutsiooni legend, ilmselt leidsid teineteist rohkem, kui oli ette nähtud. Tania oli ainuke naine, kes sellele lootusetule Boliivia aktsioonile läks.

Niisiis jõudis Guevara kohtuda enne üritust Boliivia kommunistliku partei juhiga, temaga tülli minna, aga Kuuba sõjalistest ettevalmistuslaagritest leidis ta ikkagi noori Boliivia poisse. Grupp, kes Che Guevara juhtimisel Boliiviasse revolutsiooni läks tegema oli väike.

Guevara kirjutas oma teoses „Geriljasõda“, et ilma rahva toetuseta on geriljavägi vaid bandiidikamp. Täpselt nii Boliivias kujuneski. Ükski taupoeg ei tahtnud mingite kusagilt Kuubast tulnud bandiitidega ühineda, pigem andsid nad teada valitsusvägedele, kus geriljad tegutsevad. Valitsusväed olid enamuses, nokkisid väikestes lahingutes Guevara jõugu liikmeid paarikaupa. Boliivia valitsusvägedel olid abiks LKA instruktorid, kes olid hoolega uurinud Kuuba revolutsiooni kogemusi ja Guevara kirjutisi. Vanad partisanide lõksud ja nipid ei töötanud enam.

Kui kaotused hakkasid muserdama, otsustasid paar Guevara meest, et aeg on plehku panna. Nad jäid valitsusarmeele vahele ja rääkisid püüdlikult kõik ära. Edasine oli aja küsimus.
Samm-sammu järel piirati Guevara jõuk ümber. Järelejäänud märkmed annavad selge pildi sellest, et Guevara teadis oma lootusetut olukorda. Nad pääsesid mitu korda, aga lõpuks sai ka pealik oma kuulid. Segane lugu, millest mitu versiooni, aga lõpuks olevat haavatud Che karjunud vastaste sõduritele: „Ärge laske! Ma olen Che Guevara ning olen elusalt rohkem väärt kui surnult.“ Ta võeti vangi.

Kuuba päritolu CIA ohvitser, kogu operatsiooni ajal partisanidele jahti pidanud Felix Rodriguez meenutab hiljem: “Mind valdasid segased tunded… Kui nägin teda, hakkas mul temast kahju. Ta meenutas kerjust – mundrita, jalanõudeta. Jalgadel rippusid kuidagi kinniseotud nahatükid. Ta oli väga räpane ja nägi tõesti kerjuse moodi välja. See vapustas mind, eriti kui võrdlesin teda ajaga, mil ta oli austatud külaliseks Nõukogude Liidus ja Hiinas.”

Rodrigueze sõnul tahtis USA pool vangilangenud revolutsioonijuhti ellu jätta ja veel Ameerikas põhjalikumalt üle kuulata, aga Boliivia president nõudis Che kohest tapmist. 9. oktoobril1967 lasti Guevara maha. Nii lõppes 39-aastasena ühe legendaarseima kommunistliku revolutsionääri Ernesto „Che“ Guevara elutee.

--------------------------------------------

Huber Matos oli Kuuba revolutsiooni ajal üks commandantedest, aga mõistis siis hukka järjest kommunistlikumaks muutuva ja võimu enda kätte kahmava Fidel Castro. „El maximo lider“ lasi ta selle eest näidisprotsessil 20 aastaks vangi mõista. Endine poliitvang on öelnud kunagise võitluskaaslase kohta 2008. aastal: „Che jättis enda järel kuritööde ja vihkamise jälje ning tegi Kuubal hirmsaid asju, tappes või lastes tappa sadu vangistatuid. „Puuduliku revolutsioonilise moraali“ eest saatis kaasvõitlejaid ilma mingi kohtuotsuseta Guanahacabibe poolsaarel asuvasse paranduslaagrisse. Tegelikult kasutasid vennad Castrod teda marionetina, kelle abil välismaal revolutsioonist moonutatud pilti luua.“ Kuuba revolutsioon oli Lääne-Euroopa vasakpoolsete intellektuaalide hulgas omal ajal väga populaarne. Prantsuse kirjanik ja filosoof Jean-Paul Sartre nimetas Che Guevarat „meie aja kõige täiuslikumaks inimeseks“.