Piret Tali kooliajast Pärnus: nõudepesija karjäär algas naha- ja suguhaiguste dispanserist saadava templiga
Minu 1980. aastate lapsepõlves – alates umbes 12. eluaastast – tähendas Pärnus elamine tööd suvel TPLis (töö- ja puhkelaagris) nõudepesuleti taga mõnes Pärnu toitlustusasutuses. Kust mujalt oleks kümnete tuhandete näljaste teenindamiseks võetud tööjõud, kui mitte koolidest?
Neid nõudepesukohti suutsin ma kuni keskkoolini läbida suvede jooksul mitu. Kuni kõrgema taseme, rannahoone ja kalagrillini, mis oli juba kooperatiivbaar.
Aga algas see karjäär alati ühtmoodi: Sääse tänavas naha- ja suguhaiguste dispanserist saadava templiga.
See naha- ja suguhaiguste dispanseri hoone Pärnu rannarajoonis oli ühtaegu hirmutav, ent oma pahelisuses ka ligitõmbav puumaja. Juba mitu aastat paistab sealt kinnisvarakuulutus, aga keegi vist ei taha osta. Kuigi vaevalt seal mõni süüfilisebatsill on seina kaevunud.
Räägiti, et seal olla väravas suguhaigete nimekirjad välja riputatud, et igaüks saaks vaadata, kes võis teda nakatanud olla. Seadus kohe käskis nii. Lasteaias olla üks meie söögitädidest piinliku haiguse tõttu ära saadetud. Ehkki ta luges meile „Karupoeg Puhhi“ ette, müras meiega ja oli muidu väga armas. Punkaritest sõbrad ütlesid ikka, et kui ühes Pärnu ääres peeru lased, kostab teisest tuumaplahvatus.
Ma ei julgenud sisenedes selle dispanseri ukselinki puudutada, sest mine tea, kuidas need naha- ja suguhaigused võivad külge hakata.
Kutsuti kabinetti.
„Kas sa poistega oled olnud?“ küsis üks valges kitlis tüdinud ilmega tädi. Väga värvitud huultega. Mul oli ju vaja saada nõudepesuks vajaliku sanitaarkaardi tempel. Lasin silme eest mööda kõik korrad, kus ma olin õues puude otsas poistekarjaga turninud, rahvastepalli või kaarte mänginud. Ma ei osanud vastata. Seega vaikisin. Ei oleks saanud öelda, et ma poistega koos poleks olnud.
Aga tädi sõnavaras vist muid sõnu kui „koos olemine“ polnud. „Noh, voodis,“ lisas ta.
Ilmselt läksin selle peale näost roheliseks ja raputasin kiiresti pead: „Ei.“
Tädi ohkas kergendatult ja võttis sahtlist templi ning lõi selle minu meditsiinilisse kaarti, kus fluorograafi oma juba ees oli. Templi peal oli midagi ladina keeles, mis kõlas nagu virgin, ehk siis neitsilikkuse diagnoos. „Saadavad siia igasugu tittesid,“ ohkas ta oma õele. Minu kuuldes. Huvitav, kas ta lootis minult leida pehmet šankrit või muud sellist, mille kohta ma kodus värviliste reprodega meditsiiniraamatutest olin lugenud. Tundus ka mõttetu proua arsti huvides endale mõni raskesti ravitav haigus hankida. Oli ju peaaegu piinlik, et ma talle pettumuse olin valmistanud.
...„Mis sinuga seal tehti?“ küsis ema varjamatu uudishimuga. Ma kahtlustan, et temagi pidi õpetajana seal oma meditsiinikaarti laskma tembeldada või vahel oma ülekasvanud koolitüdrukutega arsti juures käima. „Vaadati läbi?“
„Ei, küsimusi küsiti,“ ütlesin mina.
Ema tundus pettunud. Ta uuris huviga minu kaarti. Ja ei küsinud rohkem midagi. Ilmselt viisakusest. Kuigi tappev uudishimu oli ilmselgelt olemas.
Nii saigi minust täie õigusega suvepaviljoni Kaseke nõudepesija.
Piret Tali „Minu Pärnu. Suvitajaks saamine”, kirjastus Petrone Print
