Jalgpallimiljonid: Ibrahimović sai üksnes põhipalka pea kaks miljonit eurot kuus, lisaks preemiad väravate eest
Kui Manchesteri United 1. juulil 2016 avalikustas, et sõlmis lepingu ründaja Zlatan Ibrahimovićiga, polnud teade enam mingi uudis. Ibrahimović avalikustas oma ülemineku ise ja suisa päev varem. „On aeg, et maailm saaks teada: mu järgmine sihtpunkt on Manchesteri United,“ kuulutas ründaja talle nii omase enesekindlusega Twitteri vahendusel 30. juunil.
Et ta leping Inglise rekordmeistriga tegelikult alles üks päev hiljem kirjalikult kinnitatakse, ei tundunud Ibrahimovići just väga huvitavat – Rootsi ründaja ei lase endale ettekirjutusi teha, millal ja mida ta ütlema peaks, ammugi mitte mingitelt lipsukandjatelt uue klubi turundusosakonnast.
Ibrahimović oli 2016. aasta suvel üks ihaldatumaid isikuid rahvusvahelisel üleminekuturul. Ta oli küll juba 34, kuid polnud ilmselt oma klassi kaotanud: oma viimasel hooajal 2015-16 Paris Saint-Germainis lõi ründaja 51 ametlikus mängus 50 väravat ning nagu juba kahel varasemal korral sai temast Prantsuse League 1 väravalööjate vaieldamatu kuningas.
Kuid sellest tähtsam oli hoopiski see, et Ibrahimovići eest ei pidanud maksma üleminekutasu. Ta lasi oma lepingul Pariisis lõppeda, mis parandas tema kauplemispositsiooni märgatavalt. Sest kelle eest ei pea maksma üleminekutasu, see saab nõuda suuremat käsiraha ja põhipalka. Jalgpalli lepinguläbirääkimistel puuduvad muidu reeglid peaaegu täielikult, kuid see tundub olevat kui kivisse raiutud. Iga klubi, iga mängija, iga agent peab sellest kinni.
Üks kuu enne Ibrahimovići üleminekut Manchesteri poetas Mino Raiola, tema agent alates pallurikarjääri algusest, Itaalia spordiajakirjale Gazzetta dello Sport märkuse, et peale Pep Guardiola klubi Manchesteri City võttis temaga ühendust veel mitu Euroopa suurklubi. See on kelkimine, mida Raiola-sarnane läbirääkija professionaalselt valdab: kõmmuta valjult, kuni hakkab sadama suuri summasid. Ja kui mõnele verivaenlasele veel ära panna saab: seda parem!
Sest Guardiola, seda peab teadma, on Ibrahimovići silmis väiklane tegelane, alates sellest hetkest, kui treener ründaja omal ajal FC Barcelonast minema saatis ja AC Milanile edasi andis. Ibrahimović sõnas selle asemel: „Kes minu ostab, ostab Ferrari. Ja kellel on Ferrari, tangib Premium-kütust. Guardiola tankis diislit ja läks maale lõbusõidule. Ta oleks võinud parem Fiati osta.“ Enesekindlusest pole Ibrahimovićil, kes end meelsasti ka jumalaks kutsub, kunagi puudu olnud.
Nüüd maandus Rootsi superründaja seega Manchesteri Unitedis ja José Mourinho juures. Ibrahimović tunneb teda treenerina juba oma varasemast klubist Inter Milan ja laulab koostöö kohta kiidulaulu: „Ta on Guardiola täielik vastand. Mourinho oli tüüp, kelle eest olin valmis surema.“
Tekib küsimus: kui palju oli see pühendumus Mourinhole ja Manchesteri Unitedile väärt? Alates hetkest, kui Ibrahimović saarele jõudis, pole kuulujutud tema palgast lakanud. Liikvel on kuuldused metsikust rahast. Kord on juttu 235 000 eurost nädalas, mis vastab umbes kaheteistkümnele miljonile eurole aastas, kord jällegi, et Ibrahimović ületab isegi oma uut meeskonnakaaslast Wayne Rooneyt, kes olevat seni olnud Inglismaa enim teeniv profipallur.
Äraarvamismäng, kes kui palju kasseerib, elab Premier League’is, selles ülearetatud ja viimse detailini stiliseeritud meelelahutusäris, juba ammugi oma elu. Kuulsaimate pallurite palkade edetabelist on saanud pidev jututeema. Ühelt poolt miljardid teleülekannetest, teiselt poolt globaalsed investorid hoolitsevad selle eest, et klubid üha suuremate pakkumistega parimaid mängijaid püüda saaksid. Nii kerib palgaspiraal üha ülespoole.
Et Premier League’i finantsliialdusi, rahapalavikus liiga ekstsesse ja absurdsust dokumenteerida, avaldame siinkohal Zlatan Ibrahimovići lepingu detailid. See on Premier League’i leping, mille Manchesteri United ja ründaja 1. juulil 2016 sõlmisid.
Sellest dokumendist, mis kehtib 30. juunini 2017, saab selgeks, et Ibrahimović teenib ühes aastas brutopõhipalgaks 22,62 miljonit eurot. Brittide tava järgi arvutatult teeb see 435 000 eurot nädalas.
Football Leaksi dokumentide hulgast leiab arvukalt teisi lepinguid maailmastaaridelt, kes oma raha nüüd Inglismaal teenivad, muu hulgas Ibrahimovići uued meeskonnakaaslased Paul Pogba ja Henrikh Mkhitaryan, aga ka Sergio Agüero (Manchesteri City) ja Mesut Özil (FC Arsenal). Ükski neist superstaaridest ei jõua isegi ligilähedale summale, mille Raiola Ibrahimovićile välja võitles.
Võib öelda, et Premier League ületas ründaja 2016. aasta üleminekuga aastapalkade senise barjääri: 20 miljoni euro piiri.
Manchesteri Unitedi ja Zlatan Ibrahimovići lepingul on 36 lehekülge. Põnevaks muutub see teises pooles, alates 19. leheküljelt, milles kirjeldatakse lisakokkuleppeid, näiteks värava- ja assisteerimisboonuseid. See punkt määrab, et väravakütt Ibrahimović saab oma põhiülesande täitmise, väravate löömise eest lisatasu. Ja suisa kuninglikult. Esimese viie värava või selles abistamise eest ametlikul mängul saab Ibrahimović 280 000 eurot. Väravate number 6–10 eest lisaks 470 000. Väravate number 11–15 eest lisaks 660 000. Väravate number 16–20 eest lisaks 850 000. Väravate number 21–35 eest lisaks 1,13 miljonit. Ja väravate number 36–40 eest lisaks 2,27 miljonit.
Manchesteri United investeerib pööraseid summasid, et taas kuningatega ühte klassi kuuluda ja nullindate suurt edu korrata. Selle eesmärgi täitmiseks oli Ibrahimović kõigest stardipauk, kuid siiski päris vali. Veidi pärast rootslase allkirjastamist läks United nimelt taas täie hooga riskile välja ja veenis Paul Pogbad Suurbritanniasse üle tulema. Veenmiskunst polnud just eriti odav, kui tahta täpne olla: Manchester tegi Pogbaga uue üleminekute maailmarekordi. Ka selle megatehingu taga peitub hulgaliselt saladusi ja absurdsusi.
(Manchester United maksi ajakirjanduse andmetel Prantsusmaa poolkaitsja Paul Pogba eest Torino Juventusele 105 miljonit eurot - toim).
Rafael Buschmann ja Michael Wulzinger
„JALGPALLISKANDAALID. Profijalgpalli räpane maailm“. Tammerraamat 2018
