Psühholoog: mingil hetkel peab iga suhe maadlema võimuküsimusega, kes jääb peale
Sageli satuvad inimesed ületamatusse vaidlusse, kus mõlemad osapooled esitavad oma seisukoha toetamiseks kirglikke ja sõnaosavaid argumente. Ükskõik kui meisterlikult nad ka oma verbaalset duelli ei peaks, on tegu sisuliselt sama vana võimuvõitlusega, kus üks ütleb muudkui üht, teine teist. Tegemist on sõjaga kontrolli pärast, kirjutab psühholoogiadoktor Robert Augustus Masters raamatus „Mina olen mees“.
Kui mõlema seesmised tunded väljenduvad avameelsemalt ja haavatavamalt ning läbinähtavusel lubatakse mängida suuremat rolli omavahelises suhtluses, siis muutub vaidluses peale jäämine vähem tähtsaks kui ühenduse ja läheduse loomine.
Prioriteediks saab oma partneri tunnetamine – emotsionaalne kooskõla, mis hõlmab teise inimese suunas, tema vastu ja temaga koos tundmist – ning partnerile vaidluses „ära tegemine“ muutub teisejärguliseks.
Sel puhul ei tähenda enda avamine ja partneri lähedale laskmine – emotsionaalselt, vaimselt ja energeetiliselt – mitte oma väe kaotamist, vaid selle asemel hoopis väe vabastamist, sest mõlemad osapooled selgelt jagavad seda väge. Suhtesse tuleb tagasi armastus ja huumor koos suurema selgusega nende nimel peetud ühise lahingu kohta. Mõlemad partnerid on jõudnud kohta, mis tundub vaiksemana, pehmemana, vabamana ja ruumikamana, sest seal ei valitse enam kohtusaali meenutavad väitlused ja negatiivsed mõtted.
Sõda ei pruugi seega küll läbi saada, aga on kaotanud suure osa oma ahvatlusest ja mõjust.
Eesmärgiks pole tingimata võitlust lõpetada, vaid võidelda puhtalt – ei mingit üksteise süüdistamist, häbistamist, ründamist, sõimu, hoolimatut suhtumist, reaktiivse käitumise põhjendamist, vabanduste otsimist partneriga võistlemise või tema haavamise eest. Võime küll olla tulised, ägedad ja vaidlushimulised, aga ühtlasi püsida kaastundlikult kohal praeguses hetkes ja jääda lugupidavaks.
Tähtis on ka meeles pidada seda, et mingil hetkel peab iga suhe maadlema võimuküsimusega – ja jääb sageli selles maadluses alla. Enamikus suhetes, kus pealtnäha ei toimu võimuvõitlust, laseb üks partner teisel lihtsalt kõike ise juhtida. See mõistagi ei tähenda lahenduse leidmist, vaid alistumist. Ja suhtes alistumine pole olemuselt midagi muud kui teatud kujul depressioon, millega inimene hiilib mööda igas suhtes paratamatult esinevatest konarustest ja pragudest seeläbi, et surub end maadligi. Enda mahasurumine nõuab energiat. Kui seda piisavalt kaua teeme ja hoiame ebaloomulikult madalat profiili selleks, et endale oma partneri ebameeldivamat külge mitte tunnistada või selle tähtsust vähendada, siis me lihtsalt kurname ennast ja paneme end olukorda, kus meil pole piisavalt energiat suhtes enda eest seista või isegi suhtest lahkuda.
Meis ärganud intiimsuse olemasolul on konflikt üksnes väljaheide, mis ootab kompostiks muutumist. Labidad on meile kätte antud, meil jääb vaid üle neid kasutada.
Enamik paare ei lahenda täielikult oma võimuvõitlust, leppides selle asemel osalise lahenduse leidmisega, saades lohutust sellest ühisosast, mille üle nad enam ei vaidle. Kõik see, millega nad tegelenud pole, hoitakse seejärel lihtsalt piisavalt kaugel, et see suhet ei ähvardaks või tõsiselt ei segaks.
Nende võimuvõitlus ei kao aga kuhugi ning kerkib ühes või mõlemas partneris ikka ja jälle taas esile, olgu siis ainult unenägudes või hädade varjatud põhjusena.
Kuidas me siis koos oma partneriga sellest võimuvõitlusest läbi närime?
Esiteks peame endale selgitama, mille eest me tegelikult võitleme. Meie kutsume seda küll väeks, aga mis on see tegelikult? Autonoomsus? Meie soovidesse mitte sekkumine? Partneri nõusse saamine? Sotsiaalne kindlus? Seisukoha võtmine?
Väge võib käsitleda mitmel viisil, aga meie eesmärkide huvides ütleme lihtsalt, et vägi tähendab võimet tõhusalt tegutseda, luua märkimisväärseid muutusi, kehtestada oma tahet ümbritsevale keskkonnale, muuhulgas ka teistele inimestele.
Ja miks me ikkagi vajame seda väge, mille nimel nõnda võitleme? Tipus püsimiseks? Allajäämise vältimiseks? Võitmiseks? Selleks, et meid kuulda võetakse, tuntakse, nähakse, hinnatakse, armastatakse või tunnustatakse? Kõik see, milleks väge vajame, eksisteerib vaid suhtealastes kontekstides.
Selles pole midagi valet, kui tahad teatud oludes kellestki võitu saada, näiteks tuliselt võistluslikus ent vastastikku lugupidavas tennisepartiis. Samuti pole vale tunda neil puhkudel suurt uhkust oma saavutuste üle. Kuid mängida tuleb ka sügavamal tasandil, kus on kaalul midagi palju enamat kui vaid meie ego puutumatus. Küsimus pole pimesi mingi au järgimises, mille käigus oleksime valmis andma oma elu või tooma tohutuid ohvreid mingi ideaali eest, milles me pole kunagi päriselt kahelnudki ega lähemalt uurida söandanud. Eesmärgiks on teha seda, mis tooks au meie tõelisele olemusele. Sellega kaasneb ergastav loobumine – mitte millegi allasurumine, vaid jah-sõna süvendav ei-sõna. Esineb ka meeletu vabadus – selline vabadus, mis on võimalik leida piirangute optimaalse kasutamise teel nagu parimates intiimsetes suhetes.
Taas meie nõustatavast paarist rääkides: nende ülesanne ja püha töö pole mitte omavahelist võitlust lõpetada, vaid võidelda üksteise eest ja oma suhte eest. Nende ülesanne toob sageli endaga kaasa alandlikkuse, mis ei nõua neilt pea langetamist või energia kahandamist, vaid pigem – pärast piisavalt maha rahunemist – kaastundlikult koos silmitsi seismist oma ühiste haavadega ning vaidluse käigus esile kerkinud vanade mustrite tuvastamist; nad peavad üheskoos meeskonnana arutama, kuidas tulevikus sarnaste võimalike olukordadega tõhusamalt toime tulla.
Vägi, mis on vabastatud teiste inimeste üle võimutsemise või nende kontrollimise tööst, on jagatud vägi, mis võib koos eksisteerida armastusega. Selline vägi on meie liitlane ja palub meilt vaid seda, et jätkaksime selle väe kasutamist liitlasena. See ongi meie vastutus ja püha kohus. Seda tehes me küll tingimata omavahel võitlemist ei lõpeta, aga lihvime ja valgustame oma väge, kasutades seda võimalikult otstarbekalt, eriti siis, kui oleme suhtlusalase heitluse küüsis. Tõeliselt oma suhte eest võitlemine ei ole mitte vaenulikkusest, vaid armastusest ajendatud tegu.
Robert Augustus Masters „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“, kirjastus Pilgrim
