Led Zeppelini lugu: kui bänd tegi täpselt seda, mida teha tahtis
"Aastal 1973 hakkas võitmatuse tunne, mida mänedžer Grant oli aidanud kujundada, bändi üle päriselt võimust võtma. Samas oli see muidugi legendaarne aeg, mida Led Zeppelin, Rolling Stones ja The Who kehastasid – kui akendest loobiti välja värvitelereid ja basseinidesse sõidutati valgeid Rolls-Royce’e." Led Zeppelini liikmetega aastakümneid lähedalt tuttav rokiajakirjanik Mick Wall pani raamatus "Led Zeppelin. Kui maal kõndisid hiiglased" kirja bändi loo.
Kuid ükski seitsmekümnendate kitarrijumal pole oma isikus kehastanud sellist byronlikku tundlikkust nagu Jimmy Page. Ta võis hakata salateadustega tegelema selleks, et varjata oma tegelikult mõtlikku, vaikse jutuga, tagaplaanile hoidvat loomust, kuid 1973. aastaks olid asjad hakanud muutuma. Nende jaoks, kes teda tundsid, oli veel võimalik vahet teha, aga kui veel mõned aastad mööda veeresid, kinnitus mask aina kõvemini ja kõvemini tema näole.
Kui Bonham ja Plant investeerisid maal uutesse talumajapidamistesse – esimesele saja-aakrise krundiga häärber Worcestershire’is, kus ta palkas oma isa ja venna „arendama kuningale sobivat eluaset“, kus ei puudu ka kariloomad; teisele tegutsev lambafarm Llyfnanti orus Snowdonia lõunajalamil, kus ta võttis kõmri keele tunde ja tegeles oma huviala, keldi mütoloogiaga Walesi rahvusraamatukogus lähedalasuvas Aberystwythis, pannes ka oma samal aastal sündinud pojale Karacile nime legendaarse Walesi väepealiku Caractatuse järgi –, sõelus Page oma äsja Sussexis ostetud 18. sajandi mõisahoone (järjekordne jõeäärne elupaik nimega Plumpton Place, kus olid olemas ka vallikraav ja järvedele ulatuvad terrassid) ning Boleskine House’i vahet, kuhu ta korraldas välkvisiite, et jätkata oma „stuudiumi“ Crowley ja okultismi vallas. Justkui oleksid Page ja Zeppelin pärast selle maailma vallutamist taotlenud nüüd ülemvõimu ka teises ilmas.
1973. aasta märtsis ilmunud "Houses of the Holy" välimisel ümbrisel pole samuti ühtegi kirja, küll aga oli seekord pealkiri sisemisel koos täieliku sõnade lehe ja kogu juurdekuuluva informatsiooniga, kõik selles samas mõistatuslikus šriftis, mida kasutati eelmisel albumi lugude nimekirjas. Albumi pealkiri oli kantud B-poole kohta iga lehekülje ülaossa peegelpildis tagant ettepoole. Välimise ümbrise ümber oli ka paberist riba – viimase hetke järeleandmine Atlanticule, kes põhjendatult soovis, et albumi kaanel oleks mingisugunegi müügiabi – bändi nimi, albumi pealkiri ja plaadifirma andmed – mille saab pärast ostmist ära võtta ja prügikasti visata. Pilt, mis kaunistas välimist ümbrist, oli aga senistest plaatidest kõige köitvam: vaade selja tagant üheteistkümnele alasti lapsele – kõik ilmselt noored heledapäised puberteedieelsed tütarlapsed – kes on erineval kõrgusel tõusmas kivide ja kraatritega künkanõlvast üles. Sisekülg näis kujutavat taamal toimuvat inimohverdust, eeldatavasti vanem alasti mehekuju hoiab ühte heledapäist tütarlast kõrgel õhus, künkaharjal kõrguva muinasaegset lossi meenutava ehitise tagant hakkavad aga samal ajal paistma esimesed koidukiired – võib-olla Crowley sisemise lapse sümboolse ohverdamise heiastus?
Ent üllatavalt vähesed kriitikud, kes ümbrise teemal arutasid, pöörasid tollal tähelepanu võimalikele okultistlikele vihjetele, heietades selle asemel pikalt-laialt, nagu kirjamees Mat Snow ütles Page’ile ligi kakskümmend aastat hiljem, albumikujunduse „siivutust põhitoonist… alasti tüdrukud ronivad mäest üles, suguküpsuse-eelsete inimeste seksuaalne kujutamine“. Kitarrist polnud selle üle rõõmus. „Mina poleks seda üldse niimoodi vaadanud,“ vastas ta pahuralt. „Lapsed on pühakute kojad; me kõik oleme pühakute kojad – ma ei mõista, mismoodi on see siivutu.“
Sõnum, mis Zeppelin viiendalt albumilt lõpuks kõlama jääb, on Dave Lewise sõnu kasutades, selline: „Bänd teeb täpselt seda, mida ta teha tahab. Neljas album oli tohutult ökonoomne ja absoluutselt kõik oli omal kohal. "Houses of the Holy" ei sea niiväga eesmärgiks täiuslikkust kui lõdvaks laskmist ja lõbutsemist. Äärmiselt enesekindel, kuigi vahest alahinnatud album.“ See tõik peegeldus ka kriitikute ja fännide seinast seina reaktsioonides. Sarnaselt "Led Zeppelin III-ga" oli "Houses of the Holy" paljude jaoks pettumus pärast sellele eelnenud plaadi monumentaalset kõrgtaset. Kui kolmas album ei sisaldanud midagi nii mastaapset nagu „Whole Lotta Love“ või „Heartbreaker“, siis "Houses of the Holy" miinuseks loeti „Stairway To Heaveni“ ja „When The Levee Breaks“-laadis silmapaistvate palade puudumist. Kui aga järele mõelda, siis selleks ajaks absoluutsesse tippu jõudnud bändi jaoks tähistas uus album ometi selget edasiminekut. Esimese, teise ja neljanda stiilis suuri manifeste esindavate albumite asemele oli Lewise sõnul tulnud „lihtne lõbu“, mis tol ajal oli väga ebamaine kontseptsioon, kui mis tahes bändi kunstilist suurust mõõdeti endiselt tema „raskuse“ järgi – nii muusikas, sõnades kui ka ülekantud tähenduses. Selles mõttes oli Zeppelini viies album suhteliselt kergekaaluline üritus ning seetõttu enamiku kriitikute väitel ka ebaoluline.
„Mitu lugu sellel uuel Led Zepi albumil on lihtsalt halvad naljad,“ tänitas üks tüüpiline arvustus Ameerika mandril. Õnneks ei hoidnud kõik arvustajad nii kiivalt silmaklappe ees. John Ingham ütles ajakirjas Let It Rock, et album ilmutas „järjest suuremat mitmekesisust, huumorit ja täidlust, enesega rahulolu kumab selle tagant aga vaid põgusalt“. Fännid jagunesid aga samuti kahte leeri ning kuigi "Houses of the Holy" oli bändi kolmas album, mis nii Briti kui ka Ameerika edetabelite tippu tõusis, müües USA-s üle kolme miljoni eksemplari ja tõrjudes esikohalt sümboolse žestina Elvis Presley "Aloha From Hawaii", kukkus see Suurbritannias tabelist välja juba kolmeteistkümne nädala pärast ja jäi varsti alla endiselt head läbimüüki näitavale eelkäijalegi. Kohustuslik singel albumilt Ameerikas – „Over The Hills And Far Away“, mis anti välja mais, põrus samuti ja jäi esimese Zeppelini singlina välja Top 50-st, kuigi kuus kuud hiljem ilmunud „D’Yer Maker“ jõudis positsioonile nr 20. (Nagu ikka ei tehtud kumbagi lugu Suurbritannias singliks.)
Avalikkuse ees pidas enesekindlusest pakatav bänd albumit järjekordseks kordaminekuks. Sellised palad nagu „Whole Lotta Love“ on „vaid üks värv meie tegevuse ja tulevikuplaanide vikerkaares“, suurustles Plant NME-le. „Minu ambitsioon on kirjutada midagi tõeliselt vägevat. Ma kuulan selliseid mehi nagu Mendelssohn – „Fingali koobast“ – ja vaat see on vägev. Võid kõike seda ette kujutada ja ma tahan, et edaspidi oleks meiega samamoodi. Ma arvan, et meil on varrukas midagi sellise asja kokkupanemiseks küll.“
Page aga, kes istus parajasti kodus ja oli end muust maailmast välja lülitanud, tundis sisimas viha kriitikute järjekordse mõistmatuse pärast. Kui ta seda telefonitsi G-le kurtis, siis otsustas mänedžer, et aeg on strateegiat muuta. Sama aasta suveturnee USA-s pidi tooma olulise muutuse bändi suhtlemisse meediaga ja esmajärjekorras nimetati turnee alguseks ametisse esimene täiskohaga suhtekorraldaja Ameerikas, Danny Goldberg firmast Solters Roskin & Sabinson. SR&S oli ennekõike tuntud koostöö poolest selliste filmitööstuse raskekaallastega nagu Frank Sinatra, kuid hiljuti avanud ka muusikaosakonna, ning Goldberg oli olnud Rolling Stone’i vabakutseline kaasautor – see aga oli üks sellistest väljaannetest, kellele Page ja Grant eriliselt meeldida tahtsid –, nii et tema teadmised köögipoolelt tähendasid automaatset valikut. Mitte et see alguses suurt midagi muutnud oleks. „Enamik kohal viibivaid ajakirjanikke paistsid šokeeritud, et me seda tegime,“ rääkis Jimmy. „Üks ütles: „Minu esimene küsimus teile, härra Page – miks te mulle üldse seda intervjuud annate?“ Vastus oli, et bänd oli nõuks võtnud oma avalikku kuvandit edendada ja Stonesiga samale pinnale viia. „Tahtmata olla liiga egotsentrilised,“ märkis Robert, „mõtlesime, et aeg oleks inimestel kuulda ka midagi muud peale selle, et me kogu aeg naisi õgime ja konte aknast välja loobime.“
Seda vaadet ilmselt toetas pretsendenditu külastajate hulk, keda nüüd suudeti oma kontsertidele meelitada. Nende üheksas Ameerika-turnee algas 4. mail tohutu vabaõhukontserdiga Atlanta Bravesi jalgpallistaadionil, kus 49 236 inimest maksid kokku 246 180 dollarit, et neid näha, lüües biitlite senise rekordi, pisut üle 33 000, mis püsis aastast 1965. Järgmisel õhtul Florida osariigis Tampas maksis veel suurem hulk, 56 800 inimest, kokku 309 000 dollarit, et vaadata nende esinemist – tol hetkel oli see kõige tulusam omaette kontsert muusikatööstuse ajaloos ning ületas taas seni biitlitele kuulunud rekordi – 55 000 kuulajat (kogutuluga 301 000 dollarit) kaheksa aastat tagasi Shea staadionil. Kui limusiin lava taga väravate ees peatus, pöördus Plant Granti poole ja ütles: „Kuradi päralt, G! Kust need inimesed kõik tulnud on?“ Jimmyga 1990. aastal vesteldes meenutas ta, et see oli „üks üllatavamaid kordi. Meil polnud isegi soojendusesinejat ja me mõtlesime, et tohoh, mis siin siis nüüd toimub. Tähendab, ma teadsin küll, et me olime juba üsna suur nimi, aga sellises mastaabis asja ei osanud nagu oodata. Tegelikult isegi praegu tundub see kõik veel küllaltki hoomamatu, kõige selle tähendus, vaata.“
Danny Goldberg tegi ennast otsekohe kasulikuks ja teavitas Guinnessi rekorditeraamatut, käies välja kohaliku linnapea tsitaadi, et Atlanta kontsert on „suurim sündmus selles piirkonnas pärast filmi „Tuulest viidud“ esilinastust.“ Miami Beachi linnapea andis bändile tagantjärele linna aukodanike võtmed – päris oluline kannapööre, kui arvesse võtta, et mingil hetkel oli Miamis kaalutud üldse rock-kontsertide keelustamist (pärast kurikuulsat vahejuhtumit, kui Jim Morrison paljastas Doorsi kontserdi ajal laval peenise). Nagu ütles Plant: „Kogu see asi, et teed suuri kontsertüritusi iseseisvalt – mitte mingi festivali raames koos Janise ja The Doorsi ja Airplane’iga, vaid lihtsalt lähedki Tampasse ja mängid mis iganes hulgale publikule ilma ühegi soojendajata… Me pidime selle ära tegema nagu mingi teadusliku uurimistöö. Me lõime oma kunsti ja edendasime seda kõige mastaapsemal moel, ainult et ilma ajakirjanduse, ilma igasuguse reklaami, ilma milletagi.“
Mick Wall " Led Zeppelin. Kui maal kõndisid hiiglased". Kirjastus Koolibri 2018
