See hetk on käes. Meistrite Liiga finaal. See on jalgpallikalendri maailma tähtsaim pidupäev, välja arvatud Euroopa meistrivõistluste või maailmameistrivõistluste lõppmängud.

Kui oluline finaal on, näitavad mõned arvud: Reali ja Madridi Atlético mängu kantakse üle enam kui 200 riigis, tipphetkel on selle vaatemängu tunnistajaks 380 miljonit inimest üle maailma. Pole ühtki võrreldavat spordiüritust, isegi Ameerika Super Bowl ei jõua selliste arvudeni.
Lõppmäng toimub sel korral Milano San Siro staadionil. Mustal turul kaubeldakse enam kui 3000-euroste piletitega. Kes legaalsel viisil sissepääsupiletit saada soovis, pidi juba kaks kuud varem UEFA korraldatud loosimises osalema. Need, kes (teadmata, kas nende lemmikmeeskond finaali pääseb) loosimisest võitjatena väljusid, pidid pileti eest vastavalt kategooriale maksma 70 kuni 440 eurot.

Kuid Meistrite Liiga finaal pole kõigest jalgpallimäng, see on sündmus, hiiglaslik show, kaasa arvatud avatseremoonia, esinevad Alicia Keys ja Andrea Bocelli, sajad poliitika, majanduse ja meelelahutuse VIP-id söövad staadioni loožides rostbiifi, joovad šampanjat ja kasvatavad oma kontaktide võrgustikku. Mis on sellel pistmist jalgpalliga? Nojah: see mäng toob Milanosse 350 miljonit eurot. See on valuuta, mida kõik mõistavad. Ja kuna kulissidetagune äri nii hiilgavalt hästi toimib, soovivad ka murul tegutsejad sellest osa saada.
Real ja Atlético, kaks suurt nime, ühest linnast, igavesed rivaalid, seisavad kaks aastat pärast Lissabonis toimunud finaali taas vastakuti, ootused on mäekõrgused. Platsil on seda siiski vähe näha. On märgata, et mängijad on pikast hooajast väsinud, neil on puudu erksusest. Kunagi varem pole ühel hooajal olnud nii palju mänge kui tänavu.

Mäng on visa, kurnamisduell. Pärast 90 minutit on seis 1 : 1, pärast 120 minutit ikka sama – tuleb penaltiseeria. Sellistest hetkedest jalgpall kui meelelahutusäri elabki. Kaamerad liiguvad mängijate nägudele, näitavad nende kurnatust, mõned mängijad viskuvad murule ja lasevad massööridel väsimuse lihastest välja raputada.

Cristiano Ronaldo, superstaar, mees, kes kehastab Madridi Reali, seisab joone taga, pilk tühi, suu kergelt avatud. Õhtu jooksul on teda vähe näha olnud, Simeone hoolealuste jõuline pressing on ta mängust täiesti kõrvale jätnud.

Sellest hoolimata laseb ta end valida penaltiseeria viimaseks pealelööjaks. Selleks, kellest oleneb kõik. Ja loomulikult – kuidas peaks see ka teisiti olema sellel spordialal, mis elab nagu ei miski muu piltidest ja emotsioonidest – lööb Atlético oma eelviimase penalti mööda. Nüüd otsustab mängu tema, CR7, sündinud juht.

Ronaldo on kord öelnud, et armastab olukordi, kus pinge on ülisuur. Ta liigub keskjoonelt kuni vastase karistusalani, tugev samm, sirge selg, kaamerad püsivad vaid temal. Kas Ronaldol tuleb sel hetkel pähe, kui palju miljoneid see karistuslöök liigutab? Kui palju inimesi ta selle ühe, selle kuldse löögiga, kohe rahaga üle kuhjata võiks? Nii suure hulga rahaga, mida paljud teised inimesed oma terve elu jooksul ei teeni?
Football Leaksi andmed näitavad, kui lähedalt on seotud sportlik ja majanduslik edu. Kui palju oleneb 11 meetri karistuslöögist. Kui kaugel on staaride maailm fännide omast.

Reali hiid Sergio Ramos, kes saab hooajal 2015/16 põhipalgaks 19,3 miljonit eurot, Gareth Bale, põhipalk 10,9 miljonit eurot, ja Karim Benzema, samuti 10,9 miljonit eurot, saavad Meistrite Liiga võidu korral preemiaks 600 000 eurot nagu teised Reali profid, nii kõlab Hispaania pressi kuulujutt. 25 mängija kohta tuleb sellest kokku 15 miljonit eurot.

Ronaldo, eriliste hetkede mees, on aga ka eriliste lepingute mees. Ta saab selleks hetkeks juba peaaegu 22 miljoni euroga vaieldamatult suurimat palka, Meistrite Liiga tiitli eest laseb ta end Reali poolt – ainsana oma meeskonnas – veel lisaks kuninglikult premeerida: 3,68 miljoni euroga. Preemiat nimetatakse tema lepingus „mitmesugusteks tasudeks“.

Aga Ronaldo ei olegi veel suurim kasusaaja.
Sest samal ajal, kui portugallane seisab penaltikohas, põski pungitab ja sügavalt välja hingab, jälgib teda pingeliselt meeskonna treener. Zinédine Zidane, endine maailmaklassi jalgpallur, 1998. aasta maailmameister ja neli aastat hiljem ise koos Realiga Meistrite Liiga võitja, oli mängijana sajandi tegelane. Treenerina on ta algaja, napi kolmeaastase kogemusega. Oma esimesel õpiaastal assisteeris ta Carlo Ancelottit, teisel ja kolmandal võttis esimest korda üle tagasihoidliku vastutuse Reali tagavarameeskonna eest.


Kuid kui tema eelkäija Rafael Benítez lahti lasti, oli Zidane’i unistuste töökoht ühtäkki vaba. Uus tööleping, mille Zidane 5. jaanuaril 2016 allkirjastas, jätab mulje, justkui poleks Real palganud mitte ainult endise staarmängija, vaid ka staartreeneri. Vähemalt toetavad sellist järeldust arvud, milles pooled seitsmeleheküljelises lepingus ühisele meelele jõudsid. Ka see kokkulepe on Football Leaksi andmete hulgas.

Ainuüksi lepingu kehtivusaeg on algaja treeneri kohta tavapäratult pikk: kaks ja pool aastat, kuni 2018. aasta juuni lõpuni. Veelgi tavatum on palga suurus. Juba Ancelotti assistendina ja tagavarameeskonna treenerina oli prantslane välja kaubelnud erakordselt kõrge tasu: 600 000 eurot aastas. Nüüd leppis Zidane Realiga kokku esimese poolaasta (kuni 2016. aasta juuni lõpuni) palgaks kolm miljonit eurot bruto. Kaheks järgnevaks hooajaks laseb Zidane endale kummagi eest välja kirjutada 5 781 818 eurot. Lisaks tulevad samad preemiad, mida kasseerivad ka mängijad võitude ja viikide korral.

Kuid see ei ole veel kõik. Dokumendis on kaks punkti, millest saab lugeda, kui tähtis on Madridi Reali klubi juhtidele Meistrite Liiga võit. Kuninglik meeskond defineerib end juba aastakümneid just oma kuningliku klassi tulemustega. Maailmakuulus kaubamärk Real saab üle maailma särada vaid siis, kui klubi regulaarselt tähtsaima trofee võidab.

Zidane on seda eriti hästi enda kasuks pöörata osanud. Ühest küljest sätestas ta iga Meistrite Liiga tiitlivõidu eest eritasuna 1,5 miljonit eurot. Teisest küljest surus ta läbi järgmise tingimuse: kui meeskond võidab Milanos toimuva finaali, kasvaks ta aastapalk kahel järgneval hooajal kuni 2018. aasta juuni lõpuni kahekordseks. 5 781 818 eurost hooaja eest saaks 11 563 636 eurot.
Seega kui Ronaldo seisab penaltikohal, ei tähenda see Zidane’ile mitte midagi vähemat kui ligikaudu 13 miljonit eurot. Ründaja seisab penaltikohas, jalad harkis, veel üks õlaraputus, lühikesed sammud, löök, pall lendab väravasse. Jääkülmalt.

Erandolukord. Ka Zidane’i jaoks. Nii väikese vaevaga, seda võib ju öelda, pole seni ükski teine treener, rääkimata uustulnukast, suutnud Meistrite Liiga karismat niisuguses ulatuses rahaks teha. Kui prantslane lepingule alla kirjutas, oli finaalini veel kuus mängu.

Kuid selle hullu õhtu puänt on mujal. Kui Rafael Benítez, Zidane´i eelkäija Reali peatreenerina 4. jaanuaril 2016 oma töölepingu Realiga kolmeleheküljelise kirjaga ja enam kui 10,15 miljoni euro suuruse hüvitisega (välja makstav ühe nädala jooksul) lõpetas, käitus ta ettenägelikult. Lepingu väikeses kirjas on kolmanda punkti all lisaklausel Meistrite Liiga kohta: kui klubi võidab mais tiitli, saab Benítez veel 600 000 eurot.
Ka tema võib Cristiano Ronaldot tänada. Portugallane liigutas üheainsa löögiga enam kui 30 miljoni euro väärtuses preemiaid.

Rafael Buschmann ja Michael Wulzinger
„JALGPALLISKANDAALID. Profijalgpalli räpane maailm“. Tammerraamat 2018

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena