Neurokirurg: nagu enamik arste, olen minagi näinud surma selle kõigis erinevates vormides

„Vaevalt on meist paljudel õnne – kui sellist sõna sobib kasutada – surra nii ilusasti, kui on käes meie aeg minna: surra pärast pikka elu oma kodus üsna kiiresti oma laste hoole all, oma pere ümberringi ja valust täiesti prii.” Neurokirurg Henry Marsh kirjeldab aamatus „Ära tee kahju. Lood elust, surmast ja ajukirurgiast” nii oma haiglatöö argipäevi kui ka enda elu.

Ühel laupäeval läksin haiglasse ema vaatama. Onkoloogiaosakond, kuhu ta paigutati, oli kümnendal korrusel. Ema voodi kõrval oli hästi suur panoraamaken, millest avanes vaade parlamendihoonele ja Westminsteri sillale, mis sellisest kõrgusest vaadatuna tundusid olevat väga lähedal. Kevadine ilm oli erakordselt selge. Thamesi jõgi meist allpool peegeldas päikesevalgust otsekui poleeritud teras ja tegi silmadele haiget. Kaugemal laiuv linn oli oma kirkuses peaaegu ängistav, aknast avanes armutu pilt mõõtmete ja kogu poolest lausa ebainimlikele ehitistele – sündsusetu vaade kellegi jaoks, kes on suremas.

Ema rääkis, et personal on väga sõbralik, aga lootusetult ületöötanud ja halvasti organiseeritud võrreldes ajaga mitu aastat tagasi, mil ta oli patsient samas haiglas, ja näitas oma voodit, mille pesu polnud juba kaks päeva vahetatud. Kurtmine oli emale vastumeelt, aga ta ütles siiski, et ultraheli­uuringut oodates oli teda kaks päeva järjest söömata hoitud. Teadsin, et ultraheli oli täiesti tarbetu, sest ema nahk hakkas juba kollaseks tõmbuma ja tõenäoliselt olid kakskümmend aastat tagasi opereeritud rinnavähi metastaasid maksa jõudnud.

Ema ütles, et talle pakub veidi lohutust see, et võib potitoolilt riigivalitsejatele teispool jõge ülevalt alla vaadata. Ta kasvas üles Natsi-Saksamaal (kust ta aastal 1939 põgenes) ja kuigi täiesti seaduskuulekas kodanik, oli ta võimude suhtes alati skeptiline.

Ema oli kustumas, nagu ta ise kommenteeris. Tema näojooned muutusid järjest teravamateks ja tema kokkukuivavat figuuri vaadates nägin seal üha selgemini ennast. Kõik ütlesid alati, et ema neljast lapsest meenutan mina teda oma väljanägemiselt kõige rohkem. Võisin vaid loota, et tal on veel mõni hea kuu elada. Olime tulutult arutanud, mida ta peaks tegema selle ajaga, mis talle veel on jäänud. Minu ema oli üks kõige vapramaid ja mõistvamaid inimesi, keda olen kunagi tundnud, aga kumbki meist ei suutnud nimetada surma selle õige nimega.

Olin nädala lõpus koduvalves ja üks uus kogenematu arst-resident helistas mulle pidevalt mitmete probleemide pärast, mis polnud rasked ravi seisukohast, vaid johtusid kroonilisest voodikohtade puudusest.

Kaks päeva hiljem olin Glasgow’s meditsiinialasel nõupidamisel, kui ema sai lõpuks ravimatu vähi diagnoosi ja saadeti koju surema. Keemiaravi ei tulnud tema eas ja nii kaugele arenenud haiguse korral kõne allagi ja ema ei tahtnudki seda. Isal oli sellega raske leppida. Tulin Glasgow’st tagasi, läksin oma vanematekoju ja leidsin nad köögis istumas. Pärast meie viimast kohtumist oli ema nahk maksaprobleemi tõttu veel kollasem ja ta nägi välja kulunud ja habras, ehkki täiesti tema ise.

„Ma ei taha teid maha jätta,” ütles ema kurvalt. „Aga ma ei usu, et surm on kõige lõpp.” Minu kaheksakümne kuue aastane isa, kellel oli juba algav dementsus, mille kätte ta kaheksa aastat hiljem suri, vaatas toimuvat, näol ebamäärane eksinud ilme, justkui ei mõistaks ta päriselt, mis toimub: et tema viiekümneaastane poeg nutab naise pärast, kes on olnud tema naine rohkem kui kuuskümmend aastat, naise pärast, kes peagi sureb.

Mõne järgmise päevaga halvenes ema seisund väga kiiresti ja ta suri kahe nädala pärast lühikese raske haiguse tõttu, nagu järelehüüetes öeldakse, ehkki kuni haigus kestis, tundus see vägagi pikk. Haiguse edenedes oli ema ikka ta ise ja säilitas selge mõistuse ning oma vaikse kergelt iroonilise huumorisoone kuni viimase lõpuni.

Ema nõrgenes päev-päevalt ja jäi peagi ka päeval voodisse alumise korruse muusikatuppa. Õhtu tulles kandsin ta kätel trepist üles, sest ta ei kaalunud enam peaaegu midagi. Aga seegi oli varsti tema jaoks liig ja pärast jutuajamist minu ja mu meditsiiniõest õega jäi ema magamistuppa, mida ta oli jaganud meie isaga viimased nelikümmend aastat. See, otsustas ema, on koht, kus ta tahaks surra. Magamistuba oli ilus George’ide ajastu stiilis suurepäraste proportsioonidega ruum tagasihoidlikku ähmast rohelist tooni värvitud puidust paneelide ja lahtise kaminaga, mille simssi kaunistas ema väikeste keraamiliste lindude ja munade kollektsioon. Kõrgete akende täisnurksetest klaasruutudest avanes vaade Clapham Commoni pargile, mis oli sellel aastaajal eriti kaunis. Vasemalt paistis kirik, kus ema igal pühapäeval käis ja kus toimus ka tema matuseteenistus.

Igal hommikul ja õhtul tulime õega ema hooldama. Kõige­pealt aitasin mina ta vannituppa, kus õde teda pesi, aga peagi ei suutnud ta kõndida isegi nii lühikest maad ja mul tuli tõsta ta kohalikust hospiitsist laenatud potitooli. Vaatasin imetlusega oma õde, kes rahulikult ja sõbralikult rääkis ning selgitas kõike, tehes lihtsaid vajalikke hooldusprotseduure. Olime ju mõlemad näinud paljusid inimesi suremas ja ma ise olin töötanud geriaatriahaiglas hooldajana palju aastaid tagasi. Tunnete tulvast hoolimata tundus see kõik meile kummalegi üsna lihtne ja loomulik. Me ei kartnud, me kolm teadsime ju, et ema on suremas, aga ma usun, et me tundsime vaid sügavat armastust, armastust ilma varjatud motiivideta, täiesti ilma tühise edevuse ja egoismita, mis nii tihti armastusega kaasas käivad.
„On imeline tunda enda ümber nii palju armastust,” ütles ema kaks päeva enne surma. „Olen õnnega koos.”

Emal oli muidugi õigus. Vaevalt on meist paljudel õnne – kui sellist sõna sobib kasutada – surra nii ilusasti, kui on käes meie aeg minna: surra pärast pikka elu oma kodus üsna kiiresti oma laste hoole all, oma pere ümberringi ja valust täiesti prii. Mõni päev enne ema surma kogunes pere justkui juhuslikult vanematekoju: lapsed, lapselapsed ja isegi lapselapselapsed ning kaks ema kauaaegset sõbrannat. Ema suureks rahuloluks korraldasime enne tema surma improviseeritud valvamise. Sel ajal kui tema lamas voodis ülakorrusel, istusime meie söögitoas ümber laua, meenutasime tema elu, jõime tema mälestuseks, kuigi ta polnud veel surnud, ja sõime minu tulevase abikaasa Kate’i valmistatud õhtusööki. Olin Kate’iga kohtunud alles mõne kuu eest. See rõõmustas väga mu ema, sest ta oli mu esimese abielu lõppemise pärast väga kurvastanud. Kate oli veidi üllatunud, kui leidis end kokkamast seitsmeteistkümnele inimesele, sest varem päeval olin kõheldes palunud tal valmistada õhtusöök viiele.

Kartsin iga päev, et see võib olla ema viimane, aga igal hommikul tervitas ta mind sõnadega: „Olen ikka veel siin.”
Kord talle head ööd soovides ja lausudes, et hommikul näeme, vastas ta naeratades: „Elavana või surnuna.”
Meie pere esitas igivana näitemängu, mida tänapäeva moodsas maailmas veel haruharva näeb, maailmas, kus surrakse kõledates haiglates või hospiitsides ja kus professionaalsete hooldajate kaastundlik näoilme (nagu ka minu oma tööl olles) kustub niipea, kui nad näo kõrvale pööravad, nii nagu kustub naeratus hotelli vastuvõtuadministraatori näolt.

Surm on harva kerge, ehkki tahaksime soovida muud. Meie keha ei lase meid elu küljest lahti võitluseta. Surija ei lausu pisarais omastele viimaseid tarku sõnu ega tee siis viimast hingetõmmet. Kui inimene ei sure vägivaldset surma või lämbudes, köhides või koomas, kustub ta pikkamööda, liha luudel tõmbub kokku, nahk ja silmad muutuvad sügavkollaseks, sest maks ütleb üles, ja hääl nõrgeneb, kuni lõpu lähenedes ei jaksa ta enam silmigi avada ja lebab vaid õhku ahmides liikumatult surivoodil. Vähehaaval muutub surija äratuntamatuks, kõik näole isikupära andnud detailid ja kontuurid kaovad ning vajuvad alloleva kolju anonüümseteks piirjoonteks. Nüüd näeb surija oma moondunud ja kokkukuivanud näoga välja nagu kes tahes vana inimene, ta on nagu need ühesugustes haiglariietes vanakesed, kelle voodi äärde ma nooremarstina varastel hommikutundidel ruttasin mööda pikki tühje haiglakoridore nende surma konstateerima. Surija nägu on otsekui Everymanil, nägu, mida me kõik tunneme – kui mitte muidu, siis kristliku kiriku matusekultuurist.

Kui ema suri, polnud ta enam äratuntav. Nägin teda viimast korda tema surmapäeva hommikul enne tööleminekut. Veetsin öö vanematekodus ja magasin isa kabineti põrandal ema magamistoa kõrval. Tubadevahelisest avatud uksest kuulsin ema kõõksuvat hingamist. Kui läksin kell neli hommikul teda vaatama ja küsisin, kas ta tahaks vett ja morfiini, raputas ta pead. Kui poleks olnud tema harva vaevalist hingamist, oleks võinud arvata, et ta on surnud. Enne tööleminekut ütlesin emale, ema surimaskile, tema kätt pihus hoides: „Sa oled veel siin.” Ta noogutas vaevumärgatavalt. Ma ei mäleta viimast vaatepilti temast sel hommikul, sest see polnud enam oluline. Olin emaga juba mitu korda hüvasti jätnud.

Mu õde helistas varsti pärast keskpäeva, kui istusin mingil igaval koosolekul, ja teatas, et ema oli mõni hetk tagasi surnud. Ta rääkis, et ema hingamine oli muutunud järjest pinnapealsemaks, kuni tema voodi ümber kogunenud pere oli lõpuks oma üllatuseks aru saanud, et ema on surnud.
Ma ei tundnud vajadust minna tema kehale viimast austust avaldama, sest minu jaoks oli see nüüd vaid tähenduseta kõlu, ütlen „keha”, aga samahästi võiksin rääkida ajust. Ema voodi kõrval istudes mõtlesin tihti, kuidas miljonid ja miljonid närvi­rakud ja nende peaaegu lõputud seosed tema ajus võitlevad ja raugevad. Tol viimasel hommikul oli tema nägu sisse vajunud ja närbunud, ta ei suutnud enam ei liikuda, ei rääkida ega silmi avada, aga kui küsisin, kas ta soovib vett, raputas ta pead. „Tema” oli ikka veel seal, selles surevas ahervaremes, vähirakkudest vallutatud kehas, kuigi ta keeldus nüüd isegi veest, selgelt tahtmata surma tulekut enam edasi lükata. Ja nüüd olid need ajurakud surnud ja minu ema, teatavas mõttes miljonite neuronite keerulist elektrokeemilist koostoimimist, ei olnud enam. Neuroteaduses kutsutakse seda nähtust, mille selgitamist keegi ei suuda isegi üritada, sidususe probleemiks: kuidas teadvus ja tunded võivad tekkida paljalt toorest ainest. Kui ema oli suremas, valdas mind võimas tunne, et tema surimaski taga on veel keegi sügavam „tegelik” isik.

Mis siis teeb surmast hea surma? Valu puudumine muidugi, aga surmaga on seotud mitu tahku ja valu on vaid üks neist. Nagu enamik arste, olen minagi näinud surma selle kõigis erinevates vormides ja minu emal oli tõesti õnne, et ta sai surra nii, nagu ta suri. Kui ma mõnikord mõtlen oma surmale, mida ma suurema osa inimeste kombel püüan vältida, loodan kiiret lõppu, infarkti või ajurabandust ja meelsamini magades. Aga ma saan aru, et mul ei tarvitse nii palju õnne olla. Võin väga hästi olla sunnitud taluma aega, mil olen veel elus, kuid lootuseta tulevikule, ja suudan vaid vaadata tagasi minevikule. Ema oli õnnelik, sest uskus elusse pärast surma, aga minul ei ole seda usku. Kui mul ei õnnestu kiiresti surra, on minu ainuke lohutus vaadata tagasi oma elule ja anda sellele oma hinnang. Pean lootma, et elan praegu oma elu nii, et võin nagu mu ema surra midagi kahetsemata. Kui ema lebas oma surivoodil, vahel teadvusel ja vahel teadvuseta, ütles ta mõnikord oma saksa emakeelele libisedes: „Mul on olnud imeline elu. Oleme öelnud kõik, mida oli vaja öelda.”

Henry Marsh „Ära tee kahju. Lood elust, surmast ja ajukirurgiast”. Kirjastus Varrak 2018