Imre Kàlmàni ja tema naise Vera elu loovad laval Hans Miilberg ja Helgi Sallo
„Pool lehekülge Ferenc Liszti partituuri kaalub üles kõik minu kirjutatud ja veel kirjutamata operetid.“ Nõnda on öelnud Ungari operetihelilooja Imre Kàlmàn, kellele tema kaasaegsed andsid nime Operetikuningas.
Rahvusooper andis oma artistile Jaak Jõekallasele võimaluse hakata lavastama mitte Lehári või Kálmáni operetti, vaid heliloojate elu. Jõekallas valis Imre Kálmáni.
Kui Rahvusooper andis Imre Kálmáni Ühingule teada oma plaanidest lavastada Imre Kálmáni elu ja tutvumiseks materjali saatis, tuli vastuseks heakskiit ja kinnitus, et sellest ollakse huvitatud.
Ja uhke uudis on ka: Imre Kálmáni kõige noorem tütar Yvonne Kálmán koos lapselapsega soovib teatrisse esietendust vaatama tulla.
“Kohe oma esimese 1908. aasta operetiga „Sügismanöövrid“ tõestas Kàlmàn, et on äärmiselt andekas operetikomponist, ning tema järgnevad teosed vaid kinnitasid seda fakti. Viisimeistrina oli ta ületamatu – kauneid ja sütitavaid meloodiaid pudenes nagu varrukast,“ kinnitab Jaak Jõekallas juba teadaolevat.
Ja lisab, et jalutuskäikude ajal tegi ta vahel äkki peatuse, et kirjutada üles mõni pähe kerkinud viisijupp. Sama juhtus ka suurte lõunasöökide ajal lugematutele sugulastele, kui helilooja haaras äkki salvräti, et see siis noote täis kritseldada.
„Mustlasprimaš“ (1912), „Tšaardašivürstinna“ ehk „Silva“ (1915), „Karnevalihaldjas“ (1917), „Bajadeer“ (1921), „Krahvinna Mariza“ (1924), „Tsirkusprintsess“ (1926), „Hertsoginna Chicagost“ (1928), „Montmartre`i kannike“ (1930) – need on tuntuimad tema operettidest.
“Saatus kihutas Kàlmàni tagant ja pani teda proovile. Võib-olla ongi see põhjuseks, miks tema kõige lõbusamates operettides kõlavad nõnda selgelt traagilised noodid,” räägib Jõekallas.
„Operetikuningas Imre Kàlmàn“ on kaheosaline kontsertetendus Imre Kàlmàni elust, loomingust ja armastusest, milles kõlavad muusikalood pakuvad kindlasti meeldivat äratundmisrõõmu. Peaosades on Rahvusooper Estonia opereti legendaarsed suurkujud: Imre Kàlmàni rollis Hans Miilberg ja tema abikaasa Vera rollis Helgi Sallo.
Teistes osades on Janne Ševtšenko, Helen Lokuta, Heli Veskus, Kadri Kipper, Kristina Vähi, Juuli Lill, Triin Ella, Rauno Elp, René Soom, Urmas Põldma, Mehis Tiits jt.
Oleme perekondliku elu pealtnägijad. Kasvõi selles, et perepea Kàlmàn nöögib ja vaimutseb abikaasa Vera üle, aga ometi on tajutav, et selles majas valitseb naine. Igas mõttes. Aeg on edasi läinud, lapsed on juba suured, aga abielupaaril on eluaastaist sõltumata ikka vanad kombed. Abikaasa Vera korraldab suurejoonelisi pidusid, võtab lahkesti vastu külalisi, aga suur looja vaatab seda kõike kõrvalt, nohistab omaette või ajab köögis kokaga juttu.
”Mida ma oskan praegu enda või rolli kohta öelda?“ räägib Hans Miilberg. Tee selguseni on veel ees, kuni roll temas kindlat paika asetub. Maailm teab, et Imre Kàlmàn oli suure joonega operetihelilooja, aga inimesena oli ta tagasihoidlik ega armastanud eriti seda pidude kremplit, mida abikaasa Vera korraldas. Kuidas seda vaoshoitust ja tagasihoidlukkust lavale tuua ja seal mängima panna? Kusjuures tekst peab jõudma Estonia teatri teisele rõdule. Tuleb nii loomutruult ümber kehastuda, et see isikupära mängiks.
“Tuleb leida analoogilist elust endast - mees ja naine istuvad, jalg üle põlve, ja räägivad noorusaegadest, mis aga ei tohi jääda üheülbaliseks meenutamiseks,” leiavad nii Helgi Sallo kui ka Hans Miilberg.
Väga palju annab muusika ja muusikalised numbrid. Proovid on proovimiseks, kus, silmavahe kortsus, tegeldakse teksti lugemisega ja oma rolliga. Et hiljem, kui roll natuke jumet võtab, tulla välja ka oma ettepanekutega.
Imre Kàlmàni elus oli oluline roll kolmel naisel, räägib Jaak Jõekallas.
“Esimene neist oli Paula Dvoržak, kes oli heliloojast vanem ning võttis enda peale kõik tüütud asjaajamised, jättes Kàlmànile võimaluse tegeleda vaid loometööga. Abielus nad ei olnud, kuid kui Paula raske haiguse tagajärjel enneaegselt manalateele läks, tundis Kàlmàn end täiesti saamatuna ning lohutamatuna.
Oma armuvõrke hakkas tema ümber siis mässima ungari päritolu filminäitlejanna krahvinna Agnes Esterhazy, kes oli rohkem küll huvitatud helilooja ametialastest tutvustest ja sidemetest. Nende romaan ei kestnud kaua, ent nad jäid siiski vaatamata kõigele sõpradeks. Abiellu astus Kàlmàn endast 25 aastat noorema vene emigrandi Vera Makinskajaga ning abielupaarile sündis kolm last, poeg ja kaks tütart.
Vera rollis on siis Helgi Sallo ja Agnes Esterhazy rollis Janne Ševtšenko.
“Miks ma valisin peaosadesse Helgi ja Hansu?” küsib Jaak jõekallas. „Helgi ja Hans on väga sarnased Vera ja Kàlmàniga. Lisaks on neil mõlemal väga tugev lavasarm, mis ei jäta vaatajat ükskõikseks. Sinna juurde nende omavaheline keemia. Nende lavale ilmumisega elustub tükike omaaegsest Estonia opereti hiilgeajast ning ma loodan, et nende kahe kordumatu lavakunstniku sarm ja olek annab raamistiku ka noorema põlvkonna solistidele, kelle kanda on selles etenduses kauneimad meloodiad Kàlmàni paljudest operettidest.
Hans Miilberg teab, et partner on teatris väga tähtis, sest teatris ollakse sageli rivaalid ja võib kohata nii kahjurõõmu kui ka pahatahtlikkust. “Mulle on Helgi Sallo olnud suurepärane partner,” ütleb ta. Kui Helgi Sallo, Katrin Karisma, Ago-Endrik Kerge ja Hans Miilberg Kerge lavastatud “Kvartetti” mängisid, aitas kolleege Helgi Sallo näitejuhioskus. “Kerge usaldas näitejuhi töö Sallole. Helgil tekib tervikutaju, oma nägemus, kuidas lugu stseenide kaupa kokku panna ja üles ehitada.“
Praegu esimeste kooskäimiste ajal pole Helgil uue lavastuse suhtes veel mingit tervikutaju, vaid arutatakse koos, et leida loo võti.
Erinevalt Hansust mängib Helgi pea igal õhtul laval ja on õnnelik, et tal pole pole vist ka noorena nii palju tööd olnud kui nüüd. Hans esines kontsertidel ja harjutas hommikust õhtuni häält, aga pauside ajal mõtles sageli, et kellele teda ikka vaja läheb. “Minu elu on nüüd üks sirge, ei mingeid sikk-sakke,” ütles ta veel hiljaaegu, silmades siiski hasartne soov lavale saada.
Miilberg arvas, et käib küll veel Estonia majast mööda, aga ei astu kunagi enam sellele lavale. Aga astub lavale ja mängib mitte jupirolli, vaid ühte peaosalist.
Nagu teatris öeldakse - pauk tuli pausi sisse ja juhus naeratas. Hans mängib nüüd draamateatris “Metsafortes” ja koduteater usaldas talle Imre Kàlmàni rolli.
Lõplikult on Kàlmàniga kõik selge, kui saalis istub ka publik. Ja see juhtub plaanide kohaselt järgmise aasta jaanuaris.
