Kas vaid hingesugulane on see õige?
Aina enam võib kuulda, et elu peaks olema põnev ja naudingurohke: õppimine, töö, laste kasvatamine…
Nii ka suhtes olemine. Võib ju tundudagi, et pruugib vaid leida see õige, täielikult sobiv partner, ja elust saab naudinguline ühel meelel kulgemine.
Põnevust ja naudingut peaks tingimata olema, ent tuleks siiski arvestada, et elul on laineline iseloom. Nii on paratamatu, et kogeme ka valu, pettumusi, kannatusi, leina. Oluline on meeles pidada, et areng toimub just analüüsimise, katsetamise, läbikukkumise, eneseületuse ja kaotustega toimetulemise teel. Aju, mis ei pinguta, ei arene. Suhtel, millel lastakse isevoolu ujuda, ei pruugi pikka pidu olla.
Nagu kogu elu, ei saa suhegi olla selline, et süda kogu aeg laulab. Vahel hõiskab rohkem, vahel vähem, vahel üldse mitte. Tuleb pingutada, et mõista, mis puudu on. Tuleb midagi ette võtta, et puuduvat juurde tuua, ja leppida, kui see ei õnnestugi. Tähtis on aru saada sellestki, et nii nagu pole olemas
täiuslikku inimest, pole ka täiuslikku suhet. Liiga suured nõudmised võivad suhterahu hoopis ära rikkuda.
