Bernard Kangro

Minu nägu

Olen miljoneid päevi lamand,

minu nägu on murenend paas.

Kuid mu süda iial ei sure,

minu hing – see on kohisev laas.

Niit, põllud ja murud ja külad,

vana kask, mis on värava ees, –

minu mõtted on ammu ju põlend

vaikse lõkkena koduses lees.

Rahetormid mu rinda on peksnud,

mu näkku löönd vihmahood,

east-ikka uhtnud mu palgeid

valujõgede vihased vood.

Taevatuli mu laasi on laastand,

mu külades pidutsend nälg,

sajast tuhandest sõjavankrist

minu näkku on jäänud jälg.

Kuid ikka ma püsin ja elan.

Minu hingus on põhjamaa tuul,

minu mõte on põhjamaa õite

rõõmus naeratus kivisel suul.

Linda Liis Kannukene loeb luulekogust „Eesti tunne“ ette Doris Kareva luuletuse "Emakeelelaul".

Maalikunstnik Epp Maria Kokamägi loeb luulekogust „Eesti tunne“ ette Viivi Luige luuletuse "Mis läbi aja läigatab".

Rauno Schults loeb luulekogust „Eesti tunne“ ette Juhan Kunderi luuletuse "Munamäel".


Raamatust lähemalt siin:

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena