Terapeut: vaatamata kõigile traumadele on alati võimalik valida, kas muuta oma elu paremaks või end hävitada
Samamoodi nagu alkohol ja narkootikumid, mürgitavad inimese meeli ka valed väärtushinnangud, eksiarvamused, ebatõed. Neid järgides elame lõputus unenäos. Gestaltterapeut Anand Dilvar kirjeldab raamatus „Ori“ koomasse langenud noore mehe ja tema vaimse teejuhi vestlusi.
Rõõmustasin, sest kuigi tema sõnad häirisid mind, oli temaga vestlemine parim ajaviide vanglas, milleks mu keha oli saanud.
Muidugi on see kõik minu süü. Kui mul tuleb tunnistada, et ma ei olnud olude sunnil hüpiknukk, siis ainus, keda juhtunus süüdistada, olen ma ise!
„Elu on täis vastuolusid. Inimene sünnib vabana, aga peab oma vabaduse hoidmiseks vaeva nägema ja võtma selle eest vastutuse. Näiteks sina – oled elus, aga samas ei ole ka. Arstid arvavad, et sind on tabanud ajusurm, aga sina oled teadvusel. Säde, nagu aru said, on vaba, võib teha mida tahab, aga tunneb, otsekui oleks halvatud täpselt nagu sina.“
Ta ütles, et see on tingitud traumast.
„Sõna „trauma“ tuleb kreeka keelest. See tähendab haava.“
Jah, lugesin selle kohta mingist psühholoogia raamatust.
„Muidugi oled sa seda kuskilt lugenud. Kui ei oleks, siis ma ju praegu sulle seda ei räägiks. Ära sega kogu aeg vahele … See on elu esimene vastuolu: inimesed sünnivad täiesti vabana, aga samas täielikult sõltuvana. Tegelikult vajab inimene kõigi teiste loomadega võrreldes kõige enam vanemate tähelepanu.
Laps teab, et kui vanemad tema eest ei hoolitse, on ta määratud hukule. Nii et armastusest saab talle elu ja surma küsimus.
Väike laps ei tea ju ise midagi. Kellelt ta sinu arvates kõik eluks vajalikud teadmised saab?“
Vanematelt.
„Just. Kui satuksid tundmatule planeedile, kus kõik üksteist peksavad, siis arvaksid, et see ongi normaalne käitumine, eks ole?“
Nagu mu värdjast isa, kes meid muudkui klohmis.
„Aga laps ei tea elu kohta veel mitte midagi … kellelt ta õpib?“
Vanematelt muidugi.
„Täpselt nii. Laps arvab, et need kaks võimsat tegelast, kellest ta elu sõltub, teavad kõike ja neil on alati õigus. Kui su isa ütles: „Sa oled täielik idioot ja mõttetu mees,“ jäid ta sõnu uskuma.“
Ega ikka ei uskunud küll!
„Ei uskunud? Aga kui sul midagi viltu läks, mida sa siis tavaliselt ütlesid?“
Ma olen täielik idioot.
„Ja mida sa ütlesid, kui uuesti jooma hakkasid, kuigi olid otsustanud maha jätta?“
Ma olen mõttetu mees.
„Näed siis? Lapsed võtavad vanematelt üle ka suhtumise kõigesse, mis neid ümbritseb. Kui isa arvab, et kõik inimesed on halvad, siis usub seda ka laps. Kui ema on alati mures ja ärevil, siis tunneb laps end samamoodi.“
Nii me end ahelatesse panemegi.
„Just niisugustest suhetest saavadki alguse hingehaavad. Kui olid alles väike ja tegid midagi valesti, siis isa solvas sind ja mõnikord koguni lõi. Sa arvasid, et oled halb, ja see oli veel valusam kui hoobid. Aga ema ütles, et kui sa halvasti käitud, siis ta ei armasta sind enam, ja tegi sulle samuti haiget, ajas hirmu nahka.“
Siis ongi ju nemad süüdi!
„Kuula nüüd mind! Ka neil on oma haavad ja nad tegid nii hästi kui oskasid. Ka nemad on õppinud oma vanematelt ja nende vanemad oma vanematelt.”
See on nõiaring.
„Ring, millest saab välja murda.“
Kas tõesti? Mõte oli minu jaoks täiesti uus, aga tundus loogiline, nagu oleksin seda juba algusest peale teadnud. Mind haaras uudishimu. Kuidas?
„Tuleb lõpetada süüdistamine. Süütunne on tegelikult hirm olla eemale tõugatud, ja see hirm põhineb tõigal, et lapsepõlves oleks su elu olnud ohus, kui vanemad oleksid su eemale tõuganud.”
„Vanemad tekitasid sinus süütunde, et sundida sind tegema seda, mis nende meelest oli õige: „Kui sa ei söö, oled paha poiss“, „Kui sa korralikult ei käitu, siis ma sind ei armasta“, „Kellelegi ei meeldi poisid, kes valetavad ja vannuvad“.“
Aga see toimis!
„Muidugi toimis. Süütunde tekitamine on suurepärane vahend teiste üle valitsemiseks.“
Ja kui süütunnet ei oleks, teeksid kõik, mis pähe tuleb ja poleks muud, kui üks tapmine ja tagaajamine.
„See just tõestabki, et süütunne on täiesti mõttetu, sest vaatamata süütundele käib ikkagi üks tapmine ja tagaajamine. Häda on selles, et inimesed ei ole õppinud iseenda ja oma vabaduse eest vastutama.”
„Inimene, kes võtab vastutuse oma elu eest, mõistab, et ta kujundab ise oma saatust ja teab, et iga otsus, mille ta vastu võtab, vormib ta tulevikku. Ta võtab vastutuse kõigi oma tegude eest, aga saab aru, et kuna ta ei ole eksimatu, võib ta teha vigu … ja kui ta teebki vea, ei hakka ta end süüdistama. Kui viga saab parandada, siis võtab ta midagi ette, kui aga ei saa, siis teab, et ükskõik kui süüdi ta
ennast ka ei tunne, ei muutu sellest midagi.
Vaatamata kõigile traumadele, kõigile haavadele on inimestel alati võimalik valida, kas muuta oma elu paremaks või end hävitada.“
Minusugustel ka? Pea õige hoogu. Mis kasu on mul sellest teadmisest NÜÜD? Vedelen siin nagu viimane sant ja mul pole oma viha ja kurbusega vähimatki peale hakata!
„Ja siiski on sul vabadus valida, mida mõtled ja kuidas end tunned.“
Noh, praegu igatahes valin ma selle, et sa vait jääksid! Valin enesehaletsuse, kurbuse, viha ja kibeduse! Kui mu vanemad andsidki endast parima, olid nad täiesti saamatud! Mina valisin joomise ja narkootikumid, ja selle, et vedelen siin nagu mingi kuradi mõtlev juurvili … Täna valin ma lootmisest loobumise …
Anand Dilvar „Ori. Vimne teejuht". Kirjastus Koolibri 2018
