Milline on mõnumajandus Kreekas ehk millega on sunnitud tegelema osa põgenikke
Mõne hetke pärast läheb põõsas kahte lehte, sealt astub välja härrasmees, pühib lehed juustest, ja astub edasi. Tore on, kui tema järel väljub põõsast daam, aga väga tihti väljub sealt hoopis teine mees või pigem suure tõenäosusega alaealine pagulasnoormees, kes pakub seksteenust.
Noored mehed, kes siin intiimteenust pakuvad, tulevad Aafrikast, Pakistanist, Afganistanist, Süüriast jne. Esimene peatuspunkt on neil Kreeka ja nad loodavad siit edasi jõuda Euroopasse (Saksamaa ja Prantsusmaa peamiselt), kuid jäävad Kreeka piiridesse kinni. Siin saab ka kaasavõetud raha otsa ja ongi asi perses ... Otseses mõttes: ulualust pole, raha pole, tööd ka ei ole. Tööd isegi ei saaks kui tahta, nii, et on sisuliselt kolm valikut:
1. müü narkotsi;
2. varasta või vali muu kuritegevus;
3. hakka seksi pakkuma.
Esimene ja teine variant on suurema riskiastmega nii üldise ohtlikkuse skaalal kui ka kohaliku võimu poolt vaadatuna, kes nendel aladel tegutsevad immigrandid, uuskreeklased korralikult läbi tuuseldavad. Samas prostitutsioonile võimud suuremat tähelepanu ei pööra, seda eriti just pagulaste poolt pakutava illegaalse seksiäri osas. Niisiis pole ime, et paljud valivad seetõttu kolmanda variandi. Ja klientuuri on poistel kõvasti. Pervod ainult voorivad ja valivad poisse nagu konveieril. Rõve vaadata. Mõni teeb söögiraha, mõni uute tossude eest, aga üldjoontes on asi selline, et pauk on 30-50 eurot. Noored härrad ei tea suguhaigustest midagi, pole kuulnudki, et sellised asjad üldse eksisteerivad. Või kui ongi, siis on poogen, sest raha on vaja teenida ja 50 eurot on ikka 50 eurot.
Muidugi ei taha nad seda pakkuda, mõelge milline häbi, eriti kui kodumaal vanemad või sugulased sellest teada saadavad. Nad ei ole mingid geid ... see on kõige puhtakujulisem just business ja survival. Põhiliselt just see viimane.
REISISOOVITUS 15:
Kui oled kunagi mõtteid mõlgutanud, et tahaks mõnele sellisele lasteahistajale lõuksi sõita ja maailma paremaks kohaks muuta, siis Victoria väljak on selleks sobiv koht. Kesklinnast pikalt kõndima ka ei pea, maksimaalselt 15 minutit.
Lihtsalt õudne ja tülgastav. Vastik. Aga et reisikirja on vaja kirjutada, siis võtsin suuna lõbumajade tänava poole, mis mulle kätte juhatati. Lõbumaju otseselt tänavapildis näha ei ole, kuid kui näete tänaval sellist erksa valgustusega silti nagu „Open“, „Welcome”, siis teate, et sealt saab seksuaalteenuseid.
Lõbumaja silt.
Härrasid vooris sellest tagasihoidliku välimusega majast sisse ja välja. Sisse mindi murelike nägudega, välja tuldi veidi paremate nägudega. Järelikult pidi seal sees midagi meeldivat toimuma. Lasin siis kaks väga rahuloleva näoga pagulashärrat uksest välja ja astusin ise sisse. Mind võttis vastu veidi närvilise valgustusega eesruum, mis võinuks vabalt epilepsiat põhjustada.
Esimene tuba.
Minu üllatuseks ei olnud seal kedagi näha. Võtsin istet ja ootasin oma viis minutit, aga ei kippu ega kõppu. Ei tea, kas mingi lõunapaus või midagi? Tõusin püsti ja katsusin ühte teist ust. Lukus. Läksin toast välja ja katsusin veel ühte ust. Ka lukus. Mõtlesin, et hüüan „Hello“ või „Ouuu“, aga kes seda ikka tähele oleks pannud, sest lõbumajas on ikka kuulda erinevaid hõikeid ja huilgamisi. Läksin hoopis trepist üles ja katsusin järgmist ust. See oli lukust lahti ja mulle avanes selline vaatepilt: voodilt paistsid mehe jalad ja tema peal oli külakuhjas kuus naist. Kuhi liigutas veidi ja ma ise tegin seal ukse vahel kobistades ka vist müra, nii et kuhil liikus seepeale veel ja üks meesterahvas vaatas õõtsuvate tisside vahelt mulle otsa. Tundsin ära, et see on see afgaani noormees, kes pakkus mulle hosteli lähedal kolme sotiga iPhone Xi müüa. Vist oli palgapäeva puhul tulnud veidi meelt lahutama.
Oli siuke veidi imelik hetk. Daamid vaatasid samuti mulle otsa. Ei osanud nagu midagi erilist edasi teha või olla. Ütlesin siis, et noh, see suur, et tundub, et said oma iPhone Xi ikka maha müüdud. Afgaan noogutas, ajas end püsti ja küsis, kas mul jäi see X ikka kripeldama? Ja et seda tal enam pole pakkuda, aga tal on tutikas Samsung Galaxy S8 pakkuda. Nelja sotiga. Ütlesin, et ei hakka teda seal praegu segama ja olgu tubli ja pange edasi. Tõmbasin ukse kinni ja läksin alla tagasi. Seal oli vahepeal üks lukus uks lahti tehtud ja mulle avanes selline vaatepilt.
Teine tuba.
Kui ülemine tuba oli veidi glamuursem ja ilusam, siis see oli ikka korralik tööpaik, vene keeli stanovka. Tiba teistmoodi koht, kui Mart Sander paistab asju endale seriaalis „Litsid“ ette kujutavat. Sooblinahkadesse pakitud Merle Palmistet on siia ruumi voodi peale küll võrdlemisi raske ette kujutada. Siukest madratsit pole mina oma elus näinud, nii must ja võidunud ja võigas, et hirm tuleb peale. Kui siuke peaks öösel kusagil metsavahel vastu tulema, siis annaks kohe vabatahtlikult kõik raha ja paremad riided ära. Üksi leopardimustrilisest padjast õhkuv pahnutt murrab su jalalt maha, ei pea prostituuti ootamagi. Midagi see hais siin toas meenutas mulle? Muidugi, see lõhn meenutas Vana-Pärnu veepuhastusjaama, kus sai kunagi klassiekskursioonil käidud. Peegel ka seinal, eks ikka selleks, et see topelt rõhutaks, kui trööstitu kogu see asi välja näeb.
Olin parasjagu toast välja astumas, kui sisse astus suht osavõtmatu näoga daam ja ajas kohe trussikud maha ja küsis, kuidas ma tahan. Vastasin automaatselt – romantiliselt. Tegelt ei tahtnud ma kuidagi – kuidas sa saadki sellises Viiralti põrgus midagi muud üldse tahta kui ainult seda, et kiirelt vehkat teha.
Daam viskas selili ja avas väravad. Mul hakkas pea ringi käima ja kobistasin kuidagi õue, kus sain hea sõõmu värsket, kuigi mitte eriti värsket Ateena linnaõhku hingata. Hakkas veidi parem. Lasin sellest piirkonnast jalga ja võtsin suuna hostelile.
Vello Nelikendkaks „Vello42 maailma avastamas“. Kirjastus Paradiis, 2018.
