Alex Lepajõe 1984. aasta põgenemisest: meist oleks võidud piirivalvekaatriga üle sõita

1984. aasta 19. mai õhtul Alex Lepajõe, André Hildebrandt, Raivo Roosna ja Harry Gelstein magama ei heitnud. Oli näha, et ööseks kattuvad maa ja meri paksu uduga. Kell kolm öösel vedasid poisid käsitsi järelkärus võimsate päramootoritega kummipaadi André suvilast mõnesaja meetri kaugusele käänulise Selja jõe äärde. Nõukogude Eestist tol ööl põgenenud Alex Lepajõe kirjutas sellest raamatu „Põgenemine“.

Lepajõe on rääkinud 2001. aastal Eesti Päevalehele et paadipõgenemistplaneeriti mitu kuud.
Piritalt varastatud paati käisid nad Kesk-Eestis katsetamas, et teada saada, kuidas see
“Kaks poissi lõid verest välja. Täpselt ei mäleta, kas keegi nägi piirivalvet, aga igal juhul tekkis paanika. Siis võtsin juhtimise enda kätte: nüüd läheme ja kõik!” meenutas Lepajõe toona. Julgustuseks manustati Prantsuse konjakit. “Mitu pudelit võtsime külmarohuks ka teekonnale kaasa. Poistel oli natuke valuutat kaasas, rohkem mitte midagi.”
Kui paat oli vees, aerutati vaikselt umbes 300 meetri kaugusele jõesuudme poole. Paadimootorid kavatseti käima panna alles mõni kilomeeter rannast eemal. Vahetult enne merele jõudmist jäi paat kividele kinni. Noormehed hüppasid vööst saati vette ja sikutasid tükk aega. Kompass läks rikki ja nad liikusid merel paar kilomeetrit vales suunas. See neid piirivalvele vahele jäämast päästiski, usub Lepajõe, sest piirivalve pidas kaootiliselt liigelnud täpikest radaril linnuparveks.

Katkend raamatust "Põgenemine":

Läbi hommikuselt niiske udu käis korraga selline ragin ja möire, et oli võimatu uskuda, et seda ei ole kuulda mõned kilomeetrid eemal piirivalvekordonis. Olin kindel, et seda kuuldi ka kümne kilomeetri kaugusel Kundas.

Oi kuidas oleks soovinud, et see hääl oleks vaiksem, kuigi kaks jopet ja kaks keha seal peal vaigistasid müra päris korralikult. Kui mootor oli tuurid üles võtnud, müra mõnevõrra vaibus, tehes nüüd rohkem võrri häält.
Peast käis läbi, et nüüd on see tehtud. Tagasiteed, härrased, enam ei ole. Enam ei saa piirivalvurite kätte sattumisel lolli kalamehejuttu ajada, nagu Hilda oli päeval välja pakkunud, seda ei oleks keegi kuulama hakanud. Siinkandi kalamehed olid kõik punasesse raamatusse kantud, nägu- ja nimepidi teada. Meist oleks võidud piirivalvekaatriga üle sõita ja kaatrijuht poleks tihedas udus seda tähelegi pannud. Või oleks helikopter pähe istunud ja ükski koer poleks selle peale haukunud, nagu öeldakse. Piiriala oli rindejoon, kus kehtisid mitte rahuaja, vaid sõjaaja seadused.
Vajutasime Harryga kogu keharaskusega mootori peale ja tundus, et ka paat liigub kiiremini. Olin elus paatide, kaatrite ja laevadega palju sõitnud, enamasti lapsena Krimmis ema sugulaste juures suvesid veetes. Seal kuumas kliimas räsis soe meretuul õrnalt juukseid, päike paitas pead ja merevee soolakad pritsmed kõditasid ninasõõrmeid. Siin Põhja-Euroopa rannikuvees kell kolm hommikul lõikas aga külm tuul lihast ja luust läbi ning pritsmed lõid näkku sellise hooga, nagu oleks nägu imepeenikestest okstest põimitud kimbuga viheldud. Nüüd oli ka ülakeha, mis jõest tulles oli kuivaks jäänud, mõnekümne minutiga läbimärg. Ajataju hakkas kaduma. Sekunditest said minutid ja minutitest pikemad minutid. Ei olnud aimugi, kas olime vee peal kihutanud viis või viisteist minutit, peas vasardas ainult, et jõuaks rannikust võimalikult kaugele. Pool tundi hiljem kadus Kunda majaka õrn kuma, mis oli meid selle hetkeni saatnud, ja nüüd kihutasime edasi ühtlase niiske vati sees.
Kordonis viskas nooremseersant Martsjuk laisa pilgu ekraanile ja märkas helendavat täppi. See liikus kuidagi kaootiliselt, kuid piisavalt suure kiirusega, et mitte pidada seda juhuslikult vees hulpivaks palgiks või hülgeks. Martsjuk liikus tooliga ekraanile lähemale ja kummardus ettepoole. Ei, see ei ole hüljes ega palk... Ta võttis ühendust rannapatrulli, helikopteri salgaga Rakveres, ja vajutas häirenuppu. Viis minutit hiljem oli kolmemeheline patrull kahe koeraga kasarmust väljas ja helikopter Rakvere külje all angaarist välja veeretatud. Kolmemeheline kopterirühm käivitas mootori ja jäi täies lahinguvalmiduses edasisi juhtnööre ootama.

Hoidsin kahe käega vatijopega mootorist kinni, võitlesin näkku paiskuvate lainetega ega märganud, et Raits oli juba tükk aega tagasi roolis närviliseks muutunud.
„Kurat, liiga paremale kisub,“ karjus ta üle mootorimüra ja käskis kompassi vaadata. Andsin käega märku, et kõik on korras ja proovisin teda maha rahustada.
„Nii ta näitab,“ karjusin vastu, pühkides vett nii näolt kui kompassilt. Samas tundus ka mulle, et kaldume kuidagi liiga palju paremale. Aga kompass näitas niimoodi, ja oli pealegi päris uus, alles ostetud.

Martsjuk hoidis pilgu ekraanil ega pannud kohe tähelegi, et kapten oli sisse astunud.
„Mis toimub, seersant?“ küsis ta magamast tõusnu pahural häälel.
„Seltsimees kapten, objekt tsoonis 71 liigub põhja poole.“ Kapten viskas pilgu radarile, kohendas pükse, mis olid diivanil lösutamisest kortsus ja ühmas irooniat eriliselt varjamata:
„Ei liigu ju põhja poole, itta liigub, seersant.“
Martsjuk ei saanud kapteni sõnadest kohe aru ja vastas talle aastaga pähetaotud lausega:
„Just nii, seltsimees kap...,“ aga ei jõudnud lauset lõpetada, kui kapten juba pahuralt, rohkem nagu iseendaga rääkides jätkas:
„Keegi ei liigu siin põhja poole. Objekt liigub ida suunas.“
Nähes seersandi süüdlaslikku olekut, ühmas tema suunas, mõmisedes veel midagi arusaamatut. Selge see, et mingite tahmas kalurite jahtimine pole päris see, mis piiriületajaid püüda. Kapten teatas, et hoidku seersant silma peal, aga enne kui pole selge, millega tegu, ta helikopteril õhku tõusta ei lase ja Tallinnaga ühendust ei võta. Uksest välja minnes tegi naljagi:
„Kaluritel sai vist viin otsa, põrutavad Leningradi uue järele.“
„Käsite patrullil objekti suunas edasi liikuda või häire maha võtta?“ jõudis seersant veel küsida, enne kui kapten kõrvalasuvasse suitsuruumi läks. Kapten oli aga juba välja läinud, suitsu ette pannud ja teatas peale esimest mahvi kõva häälega läbi ukse:
„Mitte mingit mahavõtmist, jutt jätta, Martšenko! Kätte saada ja kordonisse tuua! Kinni paneme raisad. Magada ei lase!“ Seersant võttis seejärel ühendust helikopteri piloodiga, selgitas talle olukorda ja teatas objekti uued koordinaadid ida pool. Piloot Vitišuk kuulas loo ära ja oli samuti pettunud. Tõuse öösel üles, aga selle asemel, et lahingusse minna, peab hakkama lahe peal tiirutama...

https://www.rahvaraamat.ee/p/p%C3%B5genemine-i-osa/930313/et?isbn=9789949457229

Raamatu tutvustus:

"Põgenemine" on tõsielulistel sündmustel põhinev jutustus noore pagulase esimestest kuudest läänemaailmas. On aasta 1984. Käib Nõukogude-Afganistani sõda. Kutseealisi Baltimaadest ähvardab sõttasaatmine. Raamatu peategelane elab Nõukogudemaa
läänepoolseimas osas ja hoidub sõjakomissariaadi haarangutest. Koos kolme eakaaslasega küpseb plaan teha teoks see, millest miljonid Nõukogudemaal unistavad, tuhanded tõsiselt kaaluvad, sajad üritavad, ja vaid üksikud õnnestuvad – põgeneda läände.
Läänes avastab minajutustaja, et seda maailma ei juhigi kristlikud ideaalid ega kümme käsku, vaid ainult raha ja hirm karistuse ees. Segadus temas süveneb veelgi. Kodumaal oli ta harjunud võitlema ohtudega iga päev, nii et adrenaliini tase veres tõusis pidevalt üle normi. Kukkumine Rootsi elu argipäeva, kus valitseb muretu naiivsus pagulasküsimuses ja augud liberaalses maailmavaates, on valus, aga vältimatu. Järgneb lühike sisevõitluse periood, mil tuleb valida, kas alustada vaevarikast tõusu ühiskondliku redeli alumiselt pulgalt või jätta mõned astmed vahele ja valida otsetee...