Tiina Tauraite: „Mõnikord targem suu kinni pidada ja rääkida kolm päeva hiljem rahulikumas meeleolus.”
Lugu ilmus Eesti Naises 2015. aasta augustis. Siin lühendatud.
Tiina Tauraite kahele ametile – ettevõtja ja näitleja – võiks vabalt lisada kolmanda, ootaja. Taimi kasvatades tuleb ju muudkui oodata: nende tärkamist, ümberistutamise aega, õiepungi, vilju, saagikoristust.
Ettevõtlusse sukeldumine tundub vaid pealtnäha ootamatu käiguna, sest tegelikult on Tiina astunud sel teel teadlikke ja kaalutletud samme juba ammugi. Pea kõik temaga tehtud intervjuud räägivad aianduse kirest. Ja enne kui Tiina südamesse teatriarmastus puges, oli ta unistanud agronoomi ametist.
Mõni aasta tagasi sai lavakooli lõpetanud Tiinast Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli õppur. “Tahtsin teada, mida hakata peale siis, kui haritavat pinda on rohkem, kui su kõblas, käed ja jalad võtavad – kui pead hakkama seda masinaga harima.” Ja just nii palju – 50 hektarit maad äial Iklas ongi. Sinna on nüüdseks rajatud suur mustasõstrakasvandus. “Ehkki kaubamärk Tiina Tauraite™ on minu-nimeline, ajame seda koos Erkiga (Erki Laur, Tiina elukaaslane – toim.), kes on minuga kogu aeg ühes paadis olnud.”
“Erki on mind palju mõjutanud. Me saime kokku väga noorelt. Oleme koos arenenud. Olen temalt tohutult õppinud. Erki haarab kõigest uuest kinni, mina olen pigem konservatiivne. Mulle on vaja mõtlemisaega, olen arem. Pean asju omaette kaaluma, samas on mõtteidu juba kasvama pandud. Tunnen, et täiendame teineteist.”
Kas teadmise, et kõik on võimalik, said nad teatrist, kus ju igal õhtul laval uusi maailmu luuakse? Tiina raputab pead: “Teatris ei ole kõik võimalik! Seal jooksevad asjad mõnikord üsna kiiresti raha ja ideede puudusel kokku...”
Pigem on asi lihtsalt otsustamises ja pealehakkamises, leiab ta. Ent teab ka, et see ongi üks keerulisemaid asju. “Otsuseni jõudmine toob tohutu kergenduse, sest siis sa tead, mida sa tegema hakkad. Rasked on ka hetked, mil pead julguse kokku võtma, et end ületada. Paljustki tuleb loobuda, väljuda oma mugavustsoonist, ja see võib sassi lüüa ka su lähedaste elu. Õnneks annab asju siiski mõislikult lahendada. Ja kui õnnelikuna sa end pärast tunned!”
Lavakoolis kohtunud Tiina ja Erki on elanud koos üle 20 aasta. “Me ei ole abielus,” raputab Tiina pead. “Kui oleks palju raha, siis ehk oleks tore sõpradele üks suur pidu pidada, aga lihtsalt paberi pärast ma selleks vajadust ei näe.”
Kui Tiina peaks valima mõne kõige erilisema komplimendi Erkilt, siis on need tema sõnul “hetked, kui saad aru, et suhe on väga vastastikune. Kui sulle öeldakse, et mis ma küll ilma sinuta teeksin! Kuigi sulle endale on vahel ehk tundunud, et sina oled see, kes ei saa üksi hakkama, kes vajab toetust. Need on hetked, kui tunned, et suhe on täisväärtuslik.”
Kuidas on nende suhe aastatega muutunud? “Meist on saanud lapsevanemad. Ja seoses laste arenguga kaasneb seegi, kuidas probleeme lahendada, kuidas õpetada neile asju, mida ilmas on vaja. Mulle meeldib, et Erki on laste kasvatamisel hästi osavõtlik. Poistele on vaja, et keegi teeks nendega meeste asju, neid hulljulgeid tegusid, mida emad ei tee. Mina ei oska võrri putitada, sõidaksin esimesse teenindusse. Tema oskab ja teeb seda väga ägedalt.
Ja ta ka mõtleb rohkem, mida ütleb. Lapsed on ju vastuvõtlikud, sa pead väga hoolas olema selles, mida ütled või ütlemata jätad. Eriti kui laps on kartliku olekuga ja võib öeldust järeldusi tehes end väga pikaks ajaks ära blokeerida, kinni panna. Ses osas on Erki ülitähelepanelik. Tõesti on mõnikord targem suu kinni pidada ja rääkida kolm päeva hiljem rahulikumas meeleolus.”
