Kuidas paarisaja aasta eest jaanipäeva tähistati
Loomult paganlikud jaanipäeva kombed viitavad sellele, et jaanipäeva juured ulatuvad keskajast – mil see Ristija Johannese sünnipäeva järgi oma tänapäevase nime sai – palju kaugemasse muistsesse aega. Kuigi iidsed kirjalikud allikad jaanipäeva pühitsemisest puuduvad, teame tänu pärimusele ja ärkamisaegsele rahvaluule kogumisele üsna palju paarisaja aasta tagustest jaanipäeva traditsioonidest.
Sarnaselt tänapäevale oli selgi ajal jaanipäev igati oodatud püha. Kevadised põllutööd olid lõppenud, nii oli tegemist viimase puhkehetkega enne töörohket heinaaega. Tänapäevast erinev oli aga sellele suvise pööripäeva pühale omistatud maagiline tähendus.
Tänapäeval ootab iga eestimaalane imekaunist jaanikuist aega, mil päev on saanud võitu ööst. Paljud võtavad töölt puhkuse, et tähistada muistset suvepüha – jaanipäeva. Jaanilõkked süttivad üle kogu maa ning kokku tulevad pere, sõbrad ja lähedased. Süüakse grill-liha, juuakse jaaniõlut, ei puudu ka suvine peomuusika ning tants ja trall. Sellised on tavalised jaanipäeva traditsioonid tänapäeval. Kas aga jaanipäeva on alati nii tähistatud või on kombetalitusi, mis on aegade hämarusse kadunud? Palju oleme me unustanud?
Mõnesaja aasta eest oli kombeks tähistada jaanilaupäeva esialgu perekeskis, seejärel minna edasi rahvarohkele küla-jaanitulele. Oma pere jaanitule ääres söödi rituaalne söömaaeg. Kuna usuti, et jaanilõkke suitsul on tervendav vägi, istuti meeleldi suitsu sees. Samuti puhastas ja tõi õnne üle tule hüppamine. Talu kariloomadki aeti kolm korda ümber lõkke. Vana kombe kohaselt pidi igaüks jaanitulele ohvri tooma, visates tulle kas toidukraami, vilja, linaseemneid või villa. Sarnaseid ohvreid viidi ka vanadesse pühapaikadesse, ohvrikividele või hiitesse. Sedasi/Nii tagas pererahvas endale karja-, põllu- ja piimaõnne. Vastupidiselt rituaalsetele ühepere-jaanituledele, olid suured külajaanikud lustipeod, kus omakandi rahvas sai juttu puhuda, uudiseid vahetada ja noored kurameerida. Suure tule ääres lauldi, tantsiti, mängiti rahvamänge, pandi end proovile jõukatsumistes, söödi-joodi ja kiiguti külakiigel. Noorte kiikumine ei olnud minevikus mitte ainult lõbus meelelahutus, vaid sellel oli ka viljakusmaagiline tähendus.
Jaanipäev oli väge täis aeg. Siis oli soodne ilma ja tulevikku ennustada ning endale õnne hankida. Eriline vägi oli taimedel. Jaanipäeva paiku niidetud rohi oli sedavõrd kosutav, et seda hoiti talvel poegivatele lehmadele. Pere õnneks toodi tuppa kaseoksi, jaaniõisi torgati katuseräästaisse ja saunaviha sisse. Neiud punusid lilledest pärgi ning korjasid 7 või 9 lillest kimbu, mille panid padja alla, lootes unes tulevast näha. Jaaniöisest kastest usuti, et see tervist ja ilu annab, sellega pesti palgeid ning haigeid kohti, seda korjati tagavaraks. Käidi ka sõnajalaõit otsimas, mille leidjale saavat osaks igavene õnn ja imevõimed.
Kuid jaaniöö oli ka ohtlik aeg, mil halbasoovijad ja kurjad vaimud liikvel. Käidi ju salaja teiste lehmi lüpsmas või põllul viljapäid noppimas, et sedasi naabri piima- või viljaõnne endale napsata. Nii püüdis talurahvas end põllu- ja karjanõiduste eest kaitsta. Üdlevinud oli komme oma põldu ja loomi valvata. Samuti võeti abiks tõrjemaagia - põllunurkadesse torgati haljaid oksi, loeti loitse ja suitsutati põlde ning loomi.
Vana uskumuse kohaselt on lisaks suitsule ka jaanitule valgusel kaitsev jõud. Nii tehti lõke kõrgemale kohale, et tema valgus võimalikult kaugele paistaks. Ka Eesti Vabaõhumuuseum särab jaaniööl jaanitulede kumas, sest kokku süüdatakse lausa viis kaunist jaanikut! See on paik, kus sajanditetaguseid traditsioone ja pärandit au sees hoitakse. Vanad rehetared, külakiiged ja tuulikud tekitavad selle eheda jaanipäevatunde, mida tänapäeval on raske leida. Õhtu vältel astuvad üles ansamblid Ultima Thule, Seitsmes meel, Kukerpillid, Jäääär, puhkpilliorkester Pritsu Brass ja Suprjatki. Silmailu ja tantsurõõmu pakuvad rahvakunstiansambel Leigarid ning kaugelt Võrumaalt tulnud rahvatantsijate segarühmad Tsuua Sulatsõ ja Osula.
Eesti Vabaõhumuuseum kutsub kõiki vanu ja uusi sõpru jaanitulele, mis on täis naeru ja armastust, muusikat ja tule prõksumist, kiikumist ja mänge ning maagiat ja salapära! Tule leia Eesti Vabaõhumuuseumist oma sõnajalaõis!
