Jaak Urmet: naiskriitik avaldas pika loo sellest, kuidas Rooste ja Wimberg purjus peaga laval lällasid
Jaak Urmet kirjutab lahti kunagise skandaalikese Göteborgi raamatumessilt, kus tema ja Jürgen Rooste olevat purjuspäi luulet deklameerinud. Tema „Diskursus“ ilmus Eesti kirjanike mälestuste sarjas „Kirjanikud omavahel“.
Kirjandusloo jaoks tuleb ära klaarida üks juhtum, kus mina ja Jürgen ei olnud juua täis ja kõik oligi tegelikult adekvaatne. See juhtum oli 2006. aasta septembris Rootsis Göteborgis sealse suure raamatumessi päevil ja raames.
Eellugu ulatub aasta varasemasse aega, aga samasse kohta ja samasse sündmusse. 2006. aasta messist võtsin osa kirjanikuna, aga 2005. aasta messist ajakirjanikuna. Üks 2005. aasta messiga seotud sündmusi oli Läänemere-äärsete riikide luuletajate ühisesinemine, mis toimus messiruumidest väljaspool, kuskil linna peal. See oli pikk ja painav luuleõhtu, esiteks juba seetõttu, et kõik luuletajad esinesid oma emakeeles ja paratamatult jäi suurem osa esitatust pigem literatuurseks tapeediks. Keelebarjäär keelebarjääriks, luule esitamist võib nautida ka siis, kui keelt ennast ei mõistagi, aga kaasa mängivad artistlikud ja esitusmomendid. Sellel luuleõhtul selliseid asju peaaegu ei olnudki, tundide kaupa hoovas lavalt pea üksainus lakkamatu tuim ühenäoline smüg-smüg-smüg. Sügavmõttelisuse sünkmust kaaren lehvitas piiritute tähendusväljade kohal tiibu – ega jõudnud mitte kuhugi. See huugamine mõjus juba uinutavalt. Ainsad eredad sähvatused selles lõputus tüütus koogamises olid eesti luuletajate etteasted. Need olid teistega võrreldes tunduvalt lühemad – ja imeliselt särtsakad. Karl Martin Sinijärv luges rootsi keele intonatsiooni matkides haikusid, Doris Kareva oli teinud poeemi Eesti kohanimedest ja kandis selle efektselt ette. Eestlaste esitus kestis kokku vast mõniteist minutit, aga küündis muust luulemassist veenvalt esile. Vahe oli just nimelt artistlikus momendis ja esituses, mida käivitav jõud oli mu arvates julgus ja oskus olla omanäoline ja mänguline. Muust Läänemere-äärsest luulest jäi kahjuks selline üldmulje, et püsitakse püüdlikult mingis poeetilises manerismis, milles ei peeta vajalikuks leida oma nägu ega sündsaks millegagi mängida.
2006. aastal osutati mulle erakordset au ja kutsuti mind koos Jürgen Roostega samasse kohta samalaadsele üritusele esinema. Loomulikult olid mul meeles eelmise aasta tundmused ja meeleolud, varakult tõstis rinnas pead tarvidus kuidagi selle tuimuse ja igava pühaliku ühenäolisuse vastu protestida. Jürgen oli selles muidugi minu liitlane. Otsustasime, et „teeme NAK-i”, s.o võtame enne esinemist mõnevõrra alkoholi alla, et oleks provotseerivam. Aga teha seda tänapäeva Rootsis! Seal maal ei ole juba ammu aega nii, et astud lähimasse toidupoodi ja leiad sealt riiuli kõikvõimaliku alkoholiga.
Jürgen Rooste. Foto Karin Kaljuläte
Kõige kangem asi, mida sellisest poest saab, on 2,5-promilline õlu, kõike sellest kangemat müüakse eripoodides, mida annab taga otsida. Eripoodi ei olnud meil enne esinemist aega otsida, varustasime ennast tavapoest asjakohases koguses 2,5-promillise Lapin Kultaga ja hakkasime nina täis võtma. No see ei õnnestunud sugugi. Ma olen üsna hea kandmisega ja ega Jürgengi ses asjas poisike olnud. Luristasime seda õllelurri ikka mõnda aega, aga mingeid märkimisväärseid erivõimeid see meis esile ei kutsunud. Lavale läksime kahekesi ja võin öelda, et mu joobeaste oli isegi kõvasti alla seltskondlikku keskmist. Jürgen paistis samas seisus olevat. Enesesisendus, prožektorid ja adrenaliin kütsid meid siiski mõnevõrra üles ja avastasime, et olukord polegi nii väga lootusetu, lugesime, laulsime ja jaurasime natuke juurde ka. Enne kui hakkasime kahehäälselt esitama Lydia Koidula luuletust „Kodu” laulu „Auld Lang Syne” viisil, arutasin mikrofoni ees poolkuuldavalt Jürgeniga: „Oota, kuule, kas me need sõnad suudame meelde tuletada?” Esitasime selle siis taotletud räpakusega. Kokkuvõttes erines meie esinemine väga-väga sellest, mida olin pidanud välja kannatama samas kohas aasta tagasi. Nagu olingi kavatsenud. Eesti mõistes ei midagi erilist. Kuid Rootsi mõistes küll. Mul oli esinedes juhtumisi seljas must T-särk jääkaru pildi ja kirjaga „Great White North”, pärit Tallinna Kaubamajast või mõnest muust sellisest kohast. Rootsi publiku hulgas leidus selle sõnumi kiireid „dešifreerijaid”, mille tõttu kõlas kuskil süüdistus natsismis. See kõik oli tühiasi, väikekodanlike preili Pirtspekkide ja Rosenblomide tirriteerimine, aga ootamatu pauk tuli hoopis kodumaal, kus üks Göteborgis kaasas olnud naiskriitik avaldas ajalehes küllaltki pika loo sellest, kuidas Rooste ja Wimberg purjus peaga laval lällasid. Õhtu enda vältel ei olnud sellest kriitikust midagi sellist aimata, võttis meie seltskonnas koguni lahkelt lonksu õlutki, sedasama kahe ja poolest lurri. Igatahes keris tema kirjatükist kirjandusringkonnas üles täitsa keskmist mõõtu skandaalike, sõna võttis teisigi, nemad juba mind ja Jürgenit põhimõtteliselt kaitstes. Mul ei ole selle kohta ühtki käega katsutavat tõendusmaterjali, aga ma olen väga veendunud, et see uljas esinemine Väikevenna isa sünnilinnas läks mulle igatahes midagi maksma – pärast seda ei olnud mul viis aastat võimalust välismaal sama või kõrgema taseme üritustel esineda... Alles 2011. aasta sügisel usaldati mind Helsingi raamatumessil Eesti boksis mikrofoni taha, aga küllap munasin siis jälle selle kellegi silmis ära, sest pärast seda – tundub mulle praegu – ei olegi ma enam välismaal kirjanikuna esinenud rohkem kui ühel väikse mastaabiga Riias käigul. Jürgenile aga ei läinud see midagi maksma, kõigist tema natuuri probleemsetest joontest hoolimata esindab ta pidevalt välismaal eesti luulet. See ei ole mitte kuidagi vimmaga nenditud, vastupidi, mul on selle üle hea meel, ta on seda igati väärt. Ta on, nagu ütlesin, üks selle aastatuhande alguse eesti kirjanduse märgilisemaid ja säravamaid loojaid, kelle ma paigutaksin sõnapüssirohu plahvatusjõult kahtlematult Pentti Saarikoski, Allen Ginsbergi, Vladimir Majakovski ja Bob Dylani kategooriasse. Saarikoski ja Ginsberg on ka Jürgeni enda suured lemmikud, mõlema luulet on ta eesti keelde tõlkinud.
Üldse, eespool öeldu võib jätta Jürgenist veidi vale mulje, mistõttu peaksin asju tasakaalu seadma. Kindlasti ei saa öelda, et segadus ja sekeldused kaasnevad tema esinemistega enamasti ja kõrvalekaldeid on harva. Täiesti vabalt võib segadus tekkida, aga sama vabalt ei pruugi seda üldse tulla ja kõik võib laabuda täiesti ladusalt. Mäletan näiteks minu, Jürgeni ja Andreas Nestori ühist Tamperes käiku, millega ei kaasnenud mingit segadust. See oli 2009. aasta sügisel, meid oli kutsutud Tampere kooli õpilastele esinema, aga mitte luulet lugema, ehkki võinuks, sest ka Andreas oli hea luuletaja, vaid Eestist rääkima. Vist käisime ainult ühes koolis, igatahes mäletan, et publikuks olid Eesti mõistes põhikooli lõpuklassid – ja kui Jürgen küsis neilt möödaminnes, kes on Väinämöinen, siis tõusid ainult neli-viis kätt ja ükski käe tõstja ei olnud välimuse järgi otsustades soome päritolu, vaid sisserändaja Lähis-Ida poolt. Pärani silmi jõllitasin olukorda, kus ükski etniline 14–15-aastane soomlane justkui poleks olnud kuulnudki Väinämöisest või „Kalevalast”! Tulime neile Eestist seda rääkima, herranjestas! Tegelikult oli Jürgenil kavas rääkida soome õpilastele Nõukogude Liidust ja kommunismist. Tampere oli selleks kindlasti üks õigustatumaid kohti, seal tegutseb tänini Lenini muuseum ja linna ennast on Eestis nimetatud „Soome kommunistide pesaks”. Mulle ja Andreasele ütles Jürgen omavahel, et niisuguse esinemisega Eestist palju rääkida ei jõua, aga kui ta saab mingilegi hulgale soome noortele selgeks teha, milline oli tegelikult soome kommunistide jaoks nii ihaldusväärsena tundunud Nõukogude Liit ühes oma kommunismiehitamisega, siis on ta vähemalt midagigi olulist saanud ära öelda. Võib-olla oli esinemisi tõesti rohkemgi, sest mulle meenub, et olen korduvalt kuulnud Jürgenit selles kontekstis võrdlemas Nõukogude Liitu suure peldikupotiga. Mõjuv kujund muidugi! Mina olin panustanud sellele, et räägin oma lahjapoolses soome keeles eesti kirjandusest ja kirjanduselust, ning teksti paberil ette valmistades tunduski, et saan sellega hakkama, aga publiku ette jõudes söakus kadus. Läks nii, et rääkisin eesti keeles – lasin Soome koolis kõlada ka eesti keelel! – ja Andreas võttis mu jutu tõlkimise sujuvalt üle. Ilmselt tekkis kramp suuresti sellest, et Jürgeni soome keel on suurepärane ja Andreas rääkis seda ka igati ladusalt. Aasta-kaks hiljem, kui esinesin jälle Soomes Poris, Tamperes ja Turus, leidsin ka enda soome keele rahuldaval kujul üles.
Osa neid Soomes käike toimus projekti „Viro käy koulua” raames, mille Soome-poolne koordineerija oli Grete Ahtola, väga tore tüdruk, kellega said asjad alati igasuguste tõrgeteta aetud. Teine üksikisik, kes oli mitme mu Soome esinemise põhjus, oli Tampere luuletaja Jyrki Ihalainen – võrratu luuletaja, eriti esinemise mõttes (vt YouTube’ist!). Ta oli oma väikses kirjastuses Palladium avaldanud mu luulest soomekeelse valikkogu „Soittolista”, tõlkijaks Mika Keränen, ja korraldas mulle mõned esinemised. Muide, selle raamatuta ei oleks mind kindlasti kutsutud ka 2011. aasta Helsingi raamatumessile. Raamatu ja minu luule resonants Soomes oli null koma null, aga vähemalt on selline ilus asjake nüüd maailmas olemas. Olen selle eest Mikale ja Jyrkile väga tänulik. Nagu olen tänulik ka Gretele mitme vahva esinemise korraldamise eest. Aastail, mil Eesti Instituudi Soome-poolse aktivisti tööd tegid Mika ja Jürgen, korraldasid ka nemad mulle seal mõne väikse esinemise. Võin täiesti põhjendatult öelda, et kogu mu kirjanduslik suhtlus Soomega on toimunud üksnes tänu isiklikule tutvusele paari inimesega. Lõppkokkuvõttes ja ajalukku vaadates algul tänu sellele, et Jürgen ja Mika on mu semud. Ärgu olgu sul sada eurot, aga olgu sul kaks semu.
Jaak Urmet „Diskursus“, Hea Lugu 2018, sarjast „Kirjanikud omavahel“
