Vana reisimees Nicaraguas: sa unistad, et armastus tuleb su juurde pikkadel ja sihvakatel jalgadel, aga tegelikult?
Maailm on imeline paik täis imelisi inimesi, kel igaühel on rääkida oma lugu. Lauri Räpp kogub neid lugusid, ekseldes seljakotiga võõrastes eksootilistes paikades ja avastades senitundmatut. Raamatu "Maailma lõpus on kohvik" nimilugu viib meid Nicaraguasse kohtumisele kanadalase George´iga
George oli Kanadast ja tallas nii umbes seitsme-kaheksakümnendate eluaastate radasid. Tema kaabu alt vabanenud hõbedane juuksepahmakas oli kui rikkis kompass, mis näitas suunda igasse ilmakaarde. Suujoonte vahelt vilksatas nii kulda kui tühjust. Meie lühikese tutvuse jooksul moodustas see komplekt õige tihti koos nakkava naerukihistusega omal kombel võluva rehapulganaeratuse.
Asusime tavapärase seljakotireisijate smalltalk’i kallale – „Kust sa pärit oled?”, „Kust tuled, kuhu edasi lähed?”, „Kaua teel oled olnud?”. Tavaliselt lõpeb tihedam jutuajamine umbes kolme minutiga, ilma et see puudutaks üksteise nimesidki. Võrreldakse rännutee pikkust ja külastatud maade arvu ning minnakse oma teed.
Ent seekord oli õhus midagi teistsugust. Mõni juhuslik kohtumine on kohe algusest peale eriline.
See pelgalt pooleteisetunnine vestlus saadab mind terve elu.
George oli otsekui mõne Maughami jutustuse lehekülgedelt maha astunud mees, kes puistas varrukast oma elutõdesid. Üks mõtlemapanevam kui teine.
„Minuga juhtus äsja üks naljakas lugu,” kostis Kanada George alustuseks, silmad lõbusalt sädemeid pildumas.
„Panin oma kompsud Granda bussijaamas ühe mustade triipudega kollase chicken-bus’i katusele, võtsin istet ja jäin väljasõitu ootama. Vaatasin aknast lõunamaade siginat-saginat, kui äkki nägin, et ühe jaamast välja sõitnud bussi katusel on täpselt samasugune kott nagu minu oma. Ja oh sa raisk, buss oli ka äravahetamiseni sarnane sellega, kus ma parasjagu istusin. Kurat ja põrgu! See ongi ju minu varandus, mis tundmatus suunas minema sõidab! Oi jeerum, ma pole vist isegi nooruses nii kiiresti toolilt püsti karanud ja bussist välja lidunud. Aga ainus, mida ma näha jõudsin, olid bussi tagatuled, mis sekund hiljem nurga taha kadusid. Õnneks märkasin nende kohale maalitud suurt ja värvilist kirja „Managua”. Kogu mu varandus sõitis ilma minuta pealinna.”
Nii juhtuski, et George jõudis, kaks kätt taskus, San Jorge sadamasse. Tema kraam aga rändas hoopis teises suunas. Managuasse.
Siiski rääkis George piisavalt heal tasemel hispaania keelt, et enne Rivasesse lahkumist kohalikele oma mure selgeks teha. Paraku muutis asja keerukamaks see, et rõõmsameelsel papil puudus mobiiltelefon. Rääkimata Facebooki kontost. Sellegipoolest lubati tema asjadele jälile jõuda ja need San Jorge sadamasse saata. Tasu eest muidugi.
„Oled sa kindel, et asjad sulle siia järele tuuakse?” küsisin. „Ma sellesse küll nii kindlalt uskuda ei julgeks. See on pigem ikkagi väike ime, kui su varandus Nicaragua-suguse riigi teisest otsast siia tagasi jõuab,” nentisin kahtlevalt.
George vaatas mulle sügavalt silma.
„Tead... Kui sinu usk imedesse on kadunud, siis mõtle selle peale, et me elame ühe helesinise ümmarguse kera peal, mis tiirleb ümber teise kera, mis alati leegitseb. Ja vaata öösiti üles taevasse. Otse meie peade kohal särab öösiti veel kolmaski – Kuu. Ja see va sindrinahk suudab liigutada ookeane.”
George vaikis hetkeks. „Kas sa ikka veel ei usu, et kõik siin maailmas on võimalik? Uskuma peab, Lauri. Ainult uskuma peab...”
Jutu jätkuks tõi George lauale järgmised Toñad, ent keeldus kategooriliselt nende eest raha võtmast.
„Ma tahan teile välja teha, sest ma saan seda endale lubada. Ja ärge muretsege, ega ma igaühele valimatult juba välja ei kärista,” teatas George oma nakatava naeru saatel.
„Kas sa reisid alati üksi?” küsis Caroline.
George’i rõõmsalt elavad silmad seisatasid. Korraks peatus aeg ja kõik, mis selle ümber. Siis hakkas hetk aegamööda sulama ja George’i taevasinistesse silmadesse sigines igatsev nukrus, see üksikuks jäänud inimeste melanhoolne tunnusmärk.
„Viimased viis aastat üksi... Aga enne seda alati kahekesi. Me tegime alati kõike koos,” ohkas George sügavalt ning lisas: „Aga teda pole nüüd juba viis aastat. Minu abikaasat. Puhaku ta rahus.”
George ohkas veel kord sügavalt ja jätkas: „Ta on kõige imelisem naine üldse. Oli... Oh jah, armastus on kummaline.”
Juttu sigines taas paus.
„Sa arvad... Unistad... Või oled isegi kindel, et armastus tuleb su juurde pikkadel ja sihvakatel jalgadel. Piitspeenikese piha ja unistuste rinnapartiiga. Näoga, mis on nagu moeajakirja kaanepilt. Aga mis juhtub tegelikult...
Tegelikult tatsab see ühel heal päeval sinu külje alla hoopis lühikestel toekatel jalakestel, mille otsas kõigub kergelt korpulentne keha. Nägu nagu täiskuu. Siis lööb ta su jalust ning pöörab su senised tõed ja maailma pea peale. Sa võid olla kindel ja uskuda, et armastus räägib sinuga emakeeles. Ent siis ta tuleb ja sosistab sulle kõrva amore mio või I love you. Sa ei tea seda mitte iialgi ette.”
Sümpaatne vanapapi sattus melanhoolsesse jutuhoogu ja kõik kuulasid teda lummatult.
„Kui ma oma naisukest esimest korda kohtasin, ei olnud ta üldse selline, nagu ma oma elu armastust ette kujutasin. Ma ei teagi, mis see oli, millega ta mind ära võlus. Kas see, kui kirglikult ta oma huvidest ja tegemistest rääkis. Või see, kuidas ta naeratas. Või hoopis see, kuidas ta vahel mossitades ja huulde hammustades kallistust nurus. Või peitus tema ilu ja võlu lihtsalt selles, et ta oli niisugune, nagu ta oli. Ehe ja ehtne. Lahke ja aus. Ja hea.”
„Aga mis tema välimusel siis viga oli?” küsis särtsakas, nõtke ja seksikalt käheda häälega brasiillanna, kes oli juba varem oma terava otsekohesusega silma paistnud.
George leidis endas endise lõbususe ja muigas: „Oi, te vist saite minust valesti aru. Ta ei olnud juba esimesest pilgust minu jaoks inetu. Ta lihtsalt polnud mu piiratud maailmavaate arvates minu maitse ja sobilik partner. Nojah, ehk ei olnud ta tõesti klassikaline iludus. Aga eks inimene olegi ju nagu kunstiteos. Ei ole tähtis, milline ta välja näeb. Tähtis on hoopis see, milliseid tundeid ta sinus tekitab.”
Kõlistasime sümpaatse tutvuse kinnitamiseks rohelise sildiga klaaspudeleid ja kosutasime kurku.
„Ma vist ei eksi, kui väidan, et sa oled üks neist õnnelikest, kes on veetnud terve elu koos hingesugulasega?” küsisin George’ilt.
Mees keerutas käte vahel õllepudelit, justkui otsiks ta vahu pealt vastust.
„Jah, ma usun, et see on tõesti nii. Aga kes see hingesugulane üleüldse on?” küsis ta ja vastas kohe: „Me usume, et hingesugulane on meie ideaalne elukaaslane, kaasteeline, abikaasa... See, kellega on kõik alati hästi. Vähemalt me arvame, et see on nii. Tegelikkus on hoopis midagi muud.
Tõeline hingesugulane on sinu peegelpilt. See, kes käitub nagu sina, mõtleb nagu sina, tunneb nagu sina, vihastab nagu sina, solvub nagu sina, jonnib nagu sina, armastab nagu sina....”
Õhku kerkis see vahel teatrilavadel kohatud kandev paus. Mitte keegi ei lausunud sõnagi. Ainult tuul sosistas salakeeles teel kuuldud lugusid. Tagantjärele ei oska ma hinnata, kui kaua see paus kestis. Aga just siis, kui ma tundsin, et pean midagi ütlema, lõikas George’i meeldiv bariton vaikuse kaheks.
„Tõeline hingesugulane peegeldab kõike seda, mida sa endas kõigest hingest tagasi hoida püüad. Iseloomujooni, mida sa endas peita üritad. Ta näitab sulle tõelist sind. Sellist, kes sa päriselt oled. Ja sina näitad talle tõelist teda, nagu tema päriselt on. Vahel on peeglist tõde nii kuradima raske vaadata, aga tegelikult te täiustate teineteist. Te teate üksteise tujusid. Rõõmu ja kurbuse tagamaid. Sest tema on sina ja sina oled tema. Kui sa ta ära tunned, siis ära lase teda käest. Võitle tema eest ja hoia teda, sest te kuulute kokku. Alatiseks.”
„Kas te tülitsesite ikka ka vahel?” küsis Caroline.
„Jah, muidugi me kraaklesime ja tülitsesime omajagu. Loomulikult oli meil eriarvamusi. Ent meil oli alati, millest rääkida. Ja meile mõlemale meeldib... meeldis... reisida. Ja me rändasimegi alati nii palju kui võimalik. Aga siis jäi ta haigeks. Üks tema viimaseid soove oli, et mamitte mingil juhul reisimist ei jätaks. Ja nagu näete, siin ma olen!” esitles George ennast käsi rinnale pannes kerge kummardusega.
Seejärel vajus ta hetkeks oma kuldsete mõtteterade merre, justkui otsinuks ta sealt midagi olulist. Miskit, mida ta pidas piisavalt tähtsaks, et see meile kindlasti edasi anda.
„Jah. Paljud minu kaasteelised naeravad mu üle. Et kas sa, George, oled vanast peast päris nõdrameelseks muutunud. Sinu eas üksi seljakotiga rändamas käia? Käitu oma eale vastavalt!”
Ta jätkas ägestunult: „Käitu oma eale vastavalt?! Mis mõttes?! Mida kuradit see loeb, kui vana ma olen! Või mis number mul passis on! Vaata seda järve, Kariibi merd või Vaikset ookeani. Põrgu päralt, need on ju vanemad kui vanakuradi vanaema, aga kütavad igaühe tagumiku tuliseks sellise jõuga, et hoia ja keela!”
George tõmbas hetkeks hinge, rahunes ja jätkas siis: „Tegelikult olen hoopis mina see, kes naerab. Nemad on kõik täpselt ühesugused. Igavad. Istuvad televiisorite ees oma vanu tagumikke laiemaks kui laevaahter ja ootavad surma. Aga mina istun praegu siin. Ühe laua taga eestlase, brasiillase ja ameeriklasega! Näen kohti, mida nemad heal juhul televiisorist näevad. Kohtan vapustavaid inimesi, kellest neil pole aimugi. Naudin head õlut, mida nemad kunagi maitsta ei saa. Kuskil kuradima Nicaragua pärapõrgus. Mis siis, et kõik minu asjad on hoopis riigi teises otsas ja ma ei tea, mis saab homme. Aga ma tunnen ennast päriselt elusana!”
Ühe üürikese hetke hõljus mõte meie kohal. Siis haaras tuul selle kaasa ja kandis järve kohale. Kuskil poolel teel Ometepe saare ja mandri vahel pillas tuul ta lainetavale veepinnale. Mõtte raskust vesi ei kandnud ja see vajus aegamisi põhja poole, lõpetades oma eksistentsi mõne järveveega kohanenud ookeanikala kõhus.
Lobisedes tiirutasid osutid omasoodu. Müügilett meie selja taga suleti. Rannakohviku töötajad pöördusid tagasi oma eraelude juurde. Päev hangus aegamööda eilseks. Märkamatult jõudis kätte aeg, kui meil tuli lahkuda. Vitaalne vanamees jättis kõigile hüvastijätuks tugeva käepigistuse, selle hääbuva mälestuse.
„Kes teab, äkki me veel kohtume?” hüüdsin üle õla. „Kes teab!” hõikas mees vastu.
„Kes teab, kes teab...” sosistas tuul järve kohale kadudes veel kaua.
Siit näeb San Jorge sadamaelu:
Lauri Räpp "Maailma lõpus on kohvik"
