Sünnipäevalaps Evelin Võigemast: „Nooremana olin väga suur unistaja, enam mitte.“

Lugu ilmus Eesti Naises 2012. aasta detsembris. Siin lühendatud.

Evelin Võigemast ei kasuta sõna näitleja, ei endast ega kellestki teisest rääkides. “Hea meelega oleksingi mängija. Armastan teatrit, sest siin on mäng võimalikult päris. Aga inimestega mängimine? See on hoopis midagi muud ja seda ma teha ei taha.”

On esmaspäev. Hommikust saati tibutab külma vihma.

Evelin istub oma garderoobis ja nühib küüsi vatipadjaga. “Vabandust, natuke läheb aega. Mu küüntele kleebiti tähekesed, mis ei taha üldse maha tulla... Proovin tööstusliku atsetooniga.”

Tee tõmbab. Tassidest tõusev aur hajub väikeses kambris, mis on täis fotosid perest ja kolleegidest.

Paari minutiga lõpetab Evelin töö käte kallal. Kruus käes, kolib ta ümber õrnhallile diivanile: “Millest me täna räägime?” Ta on sokkide väel ja meigita. Korraga mõtlen, et küllap on Evelin täpselt samasugune oma Raplamaa suvekodus – mõnel suvehommikul, kui pikk päev on veel ees. Või oma Kalamaja korteris, kui lapsed on lasteaias ja ta saab täielikus vaikuses pesu triikida.

Tahan öelda, et ta tundub väga ehe. Maski ja müürideta.

“Püüan olla enda vastu aus,” sõnab Evelin. “Paljud ütlevad, et mingist vanusest edasi läheb see järjest lihtsamaks. Et enam ei taha end näidata kellenagi, kes sa tegelikult ei ole. Enda puhul ei seosta ma seda niivõrd laste sünniga, kui maagilise 30. eluaasta ületamisega. Püüan enam mitte mõelda, mida keegi minust arvab või kas ma talle meeldin. Need on tühised mõtted, sest niikuinii tegelevad kõik ainult iseendaga.”

Õhtul on Evelinil etendus ja päev on hommikust saati teistmoodi. “Kui mängid rolli, mille emotsionaalne kraad peab olema kõrge, siis see tekitab ärevust. Söön vähem, et vaim oleks terav, ja kogu aeg on meeles, mis õhtul ees ootab.”

Iga päev ärkad mõeldes, et v a r s t i saab kiire aeg läbi. V a r s t i jõuad teha neid asju, mida ammu oled tahtnud. Kuid peale tulevad üha uued kohustused ja aeg tõmbab kokku.

„Etenduse ajal tahan olla selles hetkes. Lava taga ei saa ma kunagi raamatut lugeda, sest see viib mõtted mujale.”

Evelinile meeldib etendust jälgida algusest lõpuni. Kuidas täna läheb? Kuidas publik reageerib? Uudishimu jätkub, kuniks sama tükki on mängitud hea hulk kordi – siis tuleb hakata mõtlema enese säästmisele. “Vahel toon kodust kaasa asju, mis vajavad parandamist: villased sokid, puuduvad nööbid... Käed käivad, aga kõrv kuuleb ikka, mis laval toimub.”

Tal on pooleli ka üks teatris alustatud sall, Haapsalu mustris, siidi ja mohääri segust. “Kodus ma seda lõpetada ei saa, sest kass hakkab lõngakeraga mängima.”
Triibuline kass Käpik sai nime ühe multifilmitegelase järgi, kes eestikeelses tõlkes räägib Evelini häälega.

Teatrivälist tööd on Evelinile siiani jätkunud. Aeg-ajalt päritakse lehtedes, miks näitlejad end vorstireklaamides odavalt müüvad? Miks nad teevad seriaale, need pole ju tõsiseltvõetavad? Evelinile teeb selline kriitika väga haiget.

“Kes siis veel seriaalides mängima peaksid, kui mitte näitlejad? See ongi meie amet. Öeldakse, et näitlejad teenivad endale kommiraha, kui mängivad seriaalis või reklaamis. Aga sellega ei arvestata, et ka teatripalgad on masust saati kärbitud. Praegu teenivad näitlejad lisatöödega hoopis leivaraha. Mina ei viska küll kellegi vastu ühtegi kivi.”

“See, et minu nägu on vahel ajakirja kaanel, ei tähenda, et minu elu poleks sama lihtne ja keeruline nagu kõikidel teistel. Meie (teatrirahva – L. A.) töö on lihtsalt kõikide silmade all, aga muus osas pole küll mingit vahet. Mured on kõigil samad.”

Mis aitab Evelini tuju üleval hoida?

“See, kui mu lähedastel läheb hästi. See, kui saan õhtul voodis mõelda, et jälle on üks päev möödas ja kõik sai tehtud.”

Või oma lastega mängimine, jätkab Evelin. See on ju imetore!

Järjest rohkem kuulab Evelin oma sisetunnet. Järjest praktilisemaks ta muutub.

Rohkem elab ta tänases, vähem homses. Mõlemat ei jõuakski, sest iga tund jooksvast päevast on arvel. “Nooremana olin väga suur unistaja, enam mitte. Loodan, et suudan kasvatada oma lapsed inimesteks, kes on iseseisvad ja saavad elus hakkama. Aga see pole asi, millest unistada, vaid midagi, mille nimel iga hetk tegutseda.”