Sünnipäevalaps Margit Kilumets: „Olen suur egoist: kui mul on hästi, siis on hästi ka teistel.“

Lugu ilmus Eesti Naises 2013. aasta aprillis. Siin lühendatud.

Ajakirjanik Margit Kilumets tunnistab, et harjus väikesest peale, pere ainsa lapsena, ohtra tähelepanu ja armastusega. “Olen suur egoist: kui mul on hästi, siis on hästi ka teistel,” ütleb ta.

Kilumets on täkkesse nimi. Ilmselt kutsub teda nõnda suurem osa tuttavaid, e-kirjadele paneb ta käe alla kui Kiluke või Mardik. Üllatuslikult selgub, et “kilumets” polegi poeetiline väljend mustaseljalise vilka kalaparve kohta, vaid tähendab päriselt ka metsa, hõredat ja harva. Klapib: Margitile meeldib bergmanlike maastike kidu ja kadu; meeldib eestlase temperament, õigemini temperamenditus, tusasepoolne olek. “Tõsine tore vaikimine on parem kui ülevoolav vaht,” tähendab ta. “Lärm ja lõkerdamine pole minu rida, kuigi see kehtib pigem teiste kui mu enda kohta.”

Kilumets on toimetanud kõigis meediavormides; kui miski talle tõepoolest ei sobi, on see uuriv ajakirjandus (“Jälkide kõnede võtmine, pättide fileerimine – Kärmase ja Kagge žanr, respekt!”) ning uudiste toimetamine. Ometi, veenva naisreporteri kuvandi võiks mõni filmikunstnik maha viksida just Kilumetsa pealt: matkasaapad, teksad, peotäis raskeid eksootilisi hõbedasi võrusid randmel; soeng, mis saab seatud paari kärme sasimisega.

Esimene Kilumetsa stsenaariumi järgi valminud dokfilm “Afganistani armid” (2005) rääkis ühel ta lemmikteemal, inimese saatusest, hiljem on ta filmide peategelased olnud... majad: “Veebel, Vonn ja Leetse mõis” (2006), “Pöide. Vaikiv tunnistaja” (2012) ning 2013. aastal esilinastunud “Viru. Vabaduse saatkond”. Majad osalt suhtlemistüdimusest, osalt pildikeele suuremate võimaluste tõttu tähemärkide ees, kui asi puudutab arhitektuuri.

“Kilumets on krooniline optimist ja patoloogilisest reipuseviirusest nakatunud,” tõdeb Margiti kursusekaaslane Tiina Kruus. “Käib ikka täitsa närvidele, kuidas ta üheksakümne üheksal juhul sajast rõõmsalt telefoni hõikab, kui talle helistada. Ilmselt kaasasündinud omadus, seda rõõmsameelsust ei saa kunstlikult kasvatada.”

Kord kuus üritab Kilumets käia oma publikuga kohtumas, on tuuritanud koolides ja endistes kolhoosikeskustes. Toob ikka mõnusasti maa peale, kui selgub, et kõik polegi sinust kuulnud, muigab ta. Hiljuti küsis müüja kohvikus, kas seob koogikarbi kinni ka, Kilumets vastas spontaanselt: “Jah, seoge!” ning lisas vandeseltslaslikult: “Issand, kui hea on vahel valesti rääkida!” Müüja silmad tõmbusid kavalasti kissi: “Ahhaa – vist emakeeleõpetaja?”

“Mul oli valu mehele minna ja läksin ikka nii, et kuni surm meid lahutab. Mul oli pikk ja tõsine suhe, enne kui ilmus Juhan. Tegelesin vaatlusega aastakese; üks kasvas kõrgemaks, paremaks, usaldusväärsemaks. Üks kirg hääbus ja teine tuli asemele. Sain aru, et saangi olla abielus kirikukellade uurija või loodusfotograafiga, metsiku, karvase, omaette mehega.”

Mil moel abielu hoida?

“Igas abielus on tõusud ja mõõnad, aga mul ei ole mõtetki tulnud, et olen valesti valinud,” tunnistab ta. “Ta on lihtsalt nii kihvt mees. Minust targem, vaimukam. Räägib vähe, mina pulbitsen-keen, kuidagi täiendame teineteist. Ei mäleta, et oleksin mõelnud abielupuhkuse või eraldi kolimise peale... Eks vaikid vahel. Harva olen jätnud talle köögilauale kirju. Pärast klaarime, aga ei mingit näägutamist. Mõlemad suudame andeks paluda. Märta Tikkanen, keda kord intervjueerisin, ütles, et lahutatakse alati väikeste asjade pärast. Peab tunnetama, kus on mõtet pilli lõhki ajada.”

Kukub alati käppadele

Kersti Kreismann, näitleja, portreteeritu elulooraamatus “Paljajalu kõrrepõllul”:

“Margit on särav, rõõmsameelne, mõnusa huumoriga, energiline, tuhat tegu korraga käsil. Vist igaüks, kes temaga korrakski lähemalt kokku puutunud, tunneb end väljavalituna, nagu hea sõbra juurde tagasi jõudnud, kellega ilmaasju klaarida või vajadusel vestinurka vesistada.

Kui ta siis (väga harva) poetab, et päev pole tallegi suuremat sorti rõõmuallikas olnud, tundub see täieliku anomaaliana. Kuidas siis nii – tema kukub ju alati käppadele!

Margit ujub varakevadest peaaegu talveni välja meres, seikleb igal kevadel koos sõpradega läbi õitsvate toomingate mööda jõgesid. Selline inimene peab olema karastatud kurja silma ja külma vastu.

Kogu oma suure sõpruskonna ja avatud oleku juures on Margit ometi säilitanud mingi salapärase privaatsuse, mille piire ei saa ega tohi igaüks ületada.”

Loeb küsimusi silmadest

Margus Saar, telesaatejuht, kolleeg:

“Mäletan Margitit kõigepealt sealt 70–80ndate piirilt, kui ma fännasin kuulsat plikade tantsurühma Palestra. Tuleb muidugi tunnistada, et fännasin neid küll ühe teise tüdruku pärast, aga Margit jäi siis meelde kui üks osavamaid, jõulisemaid ja, mis siin salata, kui suurim tantsija.

Ajakirjanikuna on ta kahtlemata professionaal, valdab lopsakat sõnavara ja väljendusrikas keel ei unune tal ka eetris. Tal on üks väärt omadus, mida võiks kirjeldada kui oskust lugeda küsimusi mitte paberilt, vaid intervjueeritava silmadest. Muidugi teeb ta kodus eeltööd, kuid tema intervjuud sünnivad siiski hetkemeeleolust ja vastustest. Tal on arukas kuulamisvõime, sõnaahtra vastaja lahtimuukimisvõime ning pigem targa ja hoidva sõbra suhe kui lihtlabane ülekuulaja roll.

Sõbrana suudab ta oma otsekohesusega sind jalust rabada ja samas saata su peale sooja ja suure turvapalli.

Selline naine on, vaba ja oma väärtust teadev. Ahjaa, kui tahate kiirelt tema tähelepanu võita, hankige koer. Kõige parem, kui see oleks taks!”