Sünnipäevalaps Anu Raud: „Õnne võti on vähenõudlikkus. Mida rohkem oskad märgata ja näha, seda õnnelikum oled.“

Lugu ilmus Eesti Naises 2014. aasta detsembris. Siin lühendatud.

Tekstiilikunstnik Anu Raua kodutalu Käärikul on saanud kultuuriobjektiks nii kodu- kui ka välismaistele külalistele, kuid seal on siiski koduselt soe.

Pool kaks koguneb Kääriku rahvas lõunalauda, see on kindlakskujunenud kord. “Toidulaud hoiab inimesed koos – et keegi, kes parajasti talus abiks, ei nosiks omaette võileiba kusagil nurga taga. Siin saame asju arutada ja järgmise päeva tegemisi kavandada,” ütleb Anu.

“Kodu peab olema alati soe, kodus peab olema süüa. Ehtsaid eestimaiseid saadusi. Ideaalne oleks, kui ka töökoht on kodus,” mõtiskleb Anu. Vaipade kudumise periood on kõige toredam aeg. Siis on alumise korruse töötoas mitu lõimeraami üleval ning loominguvaim hõljumas.

“Ideaalne kodu on minu jaoks talu. Kui mõni inimene kurdab, et maal pole tööd saada, siis olen soovitanud: võta endale lehm! Töötut lehmapidajat pole veel nähtud. Eestlasele on maa olnud eluaegne tööandja, koht, kus istutada, kasvatada, leiutada. Mesilasi, kitsi, kanu, lambaid pidada,” loetleb ta, olles väga teadlik seadusepiirangutest, mis ei muuda väiketalupidamist maal kergemaks. Väitesse, et maaelu nõuab kalleid mehhanisme ja suuri investeeringuid, suhtub ta kahtlevalt – iseendale ja sõpradele-üliõpilastele on söögipoolis kõpla ja konksu abil maast kätte saadud. “Pole vaja jõusaalis käiagi!” on Anu rõõmus. Ujumas küll, Viljandis basseinis käib ta kolm-neli korda nädalas. Suvel oma järves paar korda päevas.

Kultuurirahva kodu

Kultuuri- ja vaimuinimeste kokkusaamise kohaks oli Kääriku juba Anu vanemate Valda ja Mart Raua nooruspäevil, mil nad siin suviti elasid. Magistrant, kelle tööks on Anu ema käsikirjad ja tõlked süstematiseerida, leiab kultuurikihtidesse kaevudes tihti mõne Gustav Ernesaksa, Johannes Semperi või Debora Vaarandi käekirjaga ümbriku. Killuke ajalugu on talletunud vend Annuse sõjaväeteenistusest saadetud kirjapakis.

Maanteest õueväravani suunduv vahtraallee on samuti kultuurilooline. Selle istutas 1969. aastal Eesti Looduskaitse Selts Jaan Eilarti eestvedamisel. Kultuuriinimestest sõpruskonna leidlik idee päästis Kääriku maad kruusakaevanduse alla sattumast, sest seltsi rajatu muutus kohemaid looduskaitsealuseks objektiks.

Taevas on tuhmiks tõmbunud. Lambad on laudaukse juurde kogunenud, agaramad trügivad leivapala ampsama. Lumivalge kass ja pika koonuga kolli istuvad köögitrepil. Mõnus on minna sooja tuppa ja tuli üles võtta.

Siin räägivad kõik kapid, kummutid ja kirstud maja põlisest ajaloost. Sängides on telgedel kootud triibulised tekid. Ahjuuksest paistavad hõõguvad söed.

Väikesesse mitte-eurokööki mahub puupliit, punaseks peitsitud ustega köögikapid ja koera ase, vaibaservas kiri “Tuksi”. Majavalvuri koht on köögist tuppa viiva ukse ees ajast aega olnud ja kuna koer on enamasti olnud suuremat sorti, tuleb temast ettevaatlikult üle astuda.

Maja ülemise korruse heledad laudpõrandad on uuema aja looming. Tuba poolitav pikk laud on kaetud jooniste, kunsti- ja ajalooraamatutega. Neid jagub ka kõigisse riiulitesse, laudadele ja seina äärde virna. Tuuakse muudkui juurde, kui mõni kunstnikust õppejõud pensionile jääb ja väiksemasse korterisse kolib. Teavad, et Anu on hoidja, koguja, talletaja.

Arvutilgi on laual koht olemas, internet tuleb õhu kaudu. “Ma ei ole internetiinimene,” mainib Anu. “Meiliaadress mul küll on, aga ma lausa kardan meile!”

Tagatoa aknaaluse laua taga, kust avaneb vaade karjamaale ja metsapiirile, paneb Anu oma mõtted kirjasõnasse ja eskiisiplokki. Siis kui rahvast vähem ja kudumistööd valmis. “Unistan kirjutuslaua taha istumisest, ehk saab talvel selleks rohkem mahti.”

Kodu = õnn

“Õnne võti on vähenõudlikkus,” ütleb Anu. “Mida rohkem oskad märgata ja näha, seda õnnelikum oled. Reisikirja võib kirjutada ka saja meetri raadiuses oma talu taga, nagu Jaan Kaplinski seda tegi. Ei ole halvem lugu kui see, mis saadud tuhandete kilomeetrite kaugusel. Ei pea tingimata Taisse või Indiasse sõitma, võtad taime- või linnumääraja metsa kaasa, toredad asjad on palju lähemal.” Talupidamine pole odav lõbu, reisimisele on ta sageli eelistanud mõne aida või katuse kordategemist. Siiski ei eita ta, et aeg-ajalt on tallegi oluline jätta talumõtted mõneks ajaks maha ning minna ja kogeda midagi uut.

“Inimeste nõudmised ei ole mitte kümne-, vaid sajakordistunud. On enda valik, kas oled õnnelik sellest, et lähed Stroomi metsa jalutama, või oled mures selle pärast, et polegi veel Austraalias käinud.”

Mugavused on inimese jaoks ohtlikuks pööranud. Algul nuputatakse, kuidas end vähem liigutama peaks, seejärel tuleb hakata nuputama igasugu masinaid, mille peal end liigutada saaks!

“Kui aga liialt rabad ja end lõhki rebid, teed järelikult valesid liigutusi,” läheb Anu mõistukõneliseks. “Õigeid maleruudukäike tuleb ka oma elus pidevalt nuputada. Elada tuleb mitte ainult iseendale. See, mis jääb, on teha teistele inimestele head.”

Ning taas kordab Anu, millele loodab – et 60 hektari suurune talu jääks üheks tervikuks, loominguliste inimeste kokkusaamispaigaks ka tulevikus. Et väikesed kohad maal ei ääremaastuks. Et säiliks kultuuripärand, mis on aastakümnete jooksul kogutud.