Sünnipäevalaps Toomas Suuman: „Tundega peab olema ettevaatlik, see kipub hämarduma, teravad nurgad lähevad maha.”

Lugu ilmus Eesti Naises 2017. aasta detsembris. Siin lühendatud.

Suurema osa oma elust Rakvere teatris näitlejana töötanud Toomas Suuman ütleb, et taevale tänu pole ta enam noor. Üha rohkem vajab ta üksindust, oskab hinnata laiskust, igavust ja aja surnukslöömist.

“Siit-sealt valutab ja mõtlemine läheb väheke eksistentsiaalsemaks, pinnapealsed virvendused,” sõnab Rakvere teatri raudvara, kui vanuse kohta küsin. “Ma olin noorusega pahuksis. Aga ega oma konfliktidest ja konfliktsusest ei pääse – rahulikum ma nüüd kindlasti ei ole.”

Mida vanemaks ta saab, seda rohkem mõistab, et tunnet väga usaldada ei saa ega tohi. Tundega peab olema ettevaatlik: “Tunne kipub hämarduma, teravad nurgad lähevad maha.”

Näitlejatöös on mees küll korduvalt kogenud, kuis tunde pealt on põnevaid lahendusi sündinud. Aga küsimus on: kas suudad sama korrata ka siis, kui seda marudat tunnet enam peal ei ole? Kaine mõistus on omakorda teine serv, millega Suuman ei oska midagi pihta hakata.

Elamuse nimel

Toomas Suuman on laval olnud 39 aastat: kaks aastat Vanemuises ja ülejäänud aja Rakveres. Kas on olnud ka mõtet, et kogu elu on läinud teatri nahka?

“Kindlasti,” vastab ta. “Aga õnneks see läheb üle. Ei ole mõtet üleliia palju tegeleda mineviku ja olnuga. Sinna võib uppuda – tulevad mälestused ja mälestuste mälestused.”

Siiski tunnistab ta: “Mu elupöörded on tulnud siis, kui neid ei kavanda, täiesti ootamatult. Aga ühel hetkel saad aru, et tegelikult oled seda planeerinud juba alateadvuse alateadvuses ammu.”

Need on olnud pigem eraelulised asjad. Aga ka prooviperioodidel on tal tulnud ette avastusi, et on suuteline täiesti teisteks värvideks: “Mõtled, et oled valmis. Siis saad aru, et ei ole. Siis rõõmustad selle üle. Kui oled valmis, hakkab kohe igav.”