Anna räägib oma filmi taustast, suhetest emaga: “Esimestel eluaastatel aitasid mind kasvatada vanavanemad. Suvevaheaegadel olin arstitudengist emaga, kes oli minu sündides kõigest kahekümnene. Tollal kardeti, et kui lapsega koju jääd, siis ülikooli enam ei lõpeta – ja siis ei tule sinust midagi.”
Nüüd, juba üksteist aastat ise ema, on Annast tulnud just see, kelleks süda kutsunud – filmisüžeede looja ja režissöör. Oma loominguga tahab ta näidata hingevalu, mis kohati nii sügavale surutud, et eluspüsimiseks on vaja lahtimuukimist. Vabaks laskmist ja lepitust. Andestamist.

“Sain emaks 24aastaselt. Tütar Leele tuli mu ellu nagu inglike, suure armastusega. Kogu teismeea kannatasin sotsiaalse ärevuse käes. Põdesin buliimiat, olin katki. Ei julgenud väljas käia... Tavameditsiin ja psühholoogia ei aidanud, mu probleeme käsitleti liiga mõistuslikult, tuumani jõudmata,” jutustab Anna.

Probleemide juured ulatuvad lapsepõlve. Kaheaastase Anna vanemad läksid lahku. “Mäletan igatsust isa järele, kes ei elanud enam meiega. Olin viiene, kui isa tuli mind üle pika aja vaatama ja tutvustas mulle budismi algtõdesid. Nende õpetuste kaudu oli isa minuga.”

“Ema...” jätkab Anna, “...nüüd mõistan, et tal oli nii suur stress, et ta ei osanud tülisid lahendada teistmoodi kui mind karistades. Tol ajal ka õpetati lapsi kasvatama vitsaga. Usun siiralt, et iga inimene on oma olemuselt puhas armastus. See, kes teeb teisele haiget, kannatab sisimas armastuse puudust,” lahkab Anna lapsepõlve.

Teismeeas läksid suhted emaga keeruliseks. Nii halvaks, et kui tütar pärast temaga juhtunud traagilist läbielamist kõige rohkem lohutust vajas, siis ema lihtsalt ei uskunud teda. Anna film räägib ausalt ema ja tütre teekonnast teineteisele lähemale jõudmiseks.

“Kloostrisse minek tuli väga selge eesmärgiga parandada meie väga keerulisi suhteid,” ütleb Anna. 2015. aastal võtsid nad koos emaga ette 26päevase meditatiivse rännaku Tai buda kloostris. Praktikas tähendas see vipassana meditatsioonitehnikal põhinev protsess igal hommikul kell neli ärkamist ning järgnevat kuutteist tundi täielikku vaikust. Istudes mediteerimine vaheldus tunnipikkuste vaikuses kõndimistega. Mitte tavaliste jalutuskäikudega, vaid millimeeterhaaval jalga jala ette tõstes – et igas liigutuses hetkes püsida. Kui kuuetunnine uneaeg lõpu poole veelgi lühemaks kahanes, oli meel nii puhastunud, et väsimustunnet polnud.

Filmil on selge sõnum – kuidas andestada emale. “Olin oodanud pikki aastaid, et ema mõistaks minu valu,” sõnab Anna. “Mu suurim igatsus oli, et saame kokku ja võime teineteisele rääkida, mida oleme tundnud. Seal sain aru, et selleks, et mina saaksin elus edasi minna, on  m i n u l  vaja andeks anda, igal juhul.“

Loe täismahus artiklit Eesti Naise mainumbrist: