Alice Talvik teletööga lõpparve tegemisest: ma ei viitsinud enam ilus olla

Pole mingi saladus, et Alice Talvik ei anna intervjuusid. „Ma pole mingi kangelane ega ole olnud ka mingi staar nagu tänapäeval igaüks, kes on kaks korda eetris käinud. Ma olen täiesti tavaline inimene,” rõhutab ta.

Alice Talvik lihtsalt ei taha olla avaliku tähelepanu keskpunktis. Ent ometi ei saa tuntud teletegija keelata seda, et ta on inimestel ikka veel meeles. Temast räägitakse ja soovitakse teada, kuidas tal läheb. Päris uskumatu, kui mõelda, et esimest korda esines Alice tele-eetris teadustajana üle 50 aasta tagasi (kui täpne olla, siis 16. detsembril 1962) ja viimast korda 1979. aastal.
Liiga sageli juhtub, isegi meie lähedastega, et nad kaovad me kõrvalt enne, kui oleme jõudnud öelda, kui tähtsad nad meile on. Alice Talviku tähendus kõigile eesti keelt kõnelevatele inimestele on päris pikka aega olnud väga oluline. Aga mitte ainult meile.

Alice esindas aastaid Eestit üleliidulise ekraani tähtpäevasaadetes, sest, nagu ta ise põhjendas, oskas ta vene keelt, millele lisandus meeldiv balti aktsent. Saatejuhi ja reporterina mäletatakse teda ka Soomes, just nende seas, kes armastasid vaadata Eesti TV soomekeelseid saateid. Ja Alice, kes ilmus mustvalgele virvendavale ekraanile, helendav ja soe kui printsessiks saanud Tuhkatriinu, tegi isegi paksus pilves päeva säravamaks.
Kui räägiti Alice’ist, polnud vaja perekonnanime öeldagi – kõik teadsid nagunii, et jutt on temast. See, et ta iga päev enam diktorina ei töötanud, ei tähendanud seda, et teda ekraanil näha polnud. Näiteks vana-aasta õhtu saadetes ilmus Alice ikka meie ette ja tegi kaasa lastelavastuses „Kessu”, mis valmis 1980. aastal, kuid mida on näidatud korduvalt hiljemgi.

TUHKATRIINUST PRINTSESSIKS
Tuhkatriinu – päriselt ka, kui mõelda tema Siberis möödunud lapsepõlvele. Isa Artur Ader töötas enne sõda Soomes ja võttis seal endale soomlanna naiseks.

Alice, abielupaari esiklaps, sündis 3. aprillil 1940. aastal Helsingis. Varsti pärast seda tuli perekond

Eestisse – ja mis siis juhtus? Loomulikult tuli neil ette võtta pikk kannatusterohke Siberi-teekond. Alice’il on tollest ajast meeles pigem kentsakavõitu seigad. „Kõik, kes juhtusid mind Siberis nägema, mäletavad mind,” arutles ta kord. „Mul olid lapsena nii kohutavad juuksed, et need lihtsalt jäid meelde! Ma olin nagu neegri negatiiv. Meie majas elas kingsepp, kes teenis mu juuste pealt. Istus õllekas ja vedas kihla, kas saab mu juuksed pea ligi kammida või ei. Tal oli selleks isegi spetsiaalne kamm rinnataskus. Ta võitis iga kord!”

Kui pere koju tagasi lubati, läks Artur Ader tööle vanasse raadiomajja, kus hakati mõni aeg hiljem tegema ka telesaateid. „Käisin isaga tööl kaasas, sest televisioon oli tollal ju täielik ime. Muidugi tahtsin seal töötada, ükskõik kellena,” meenutab Alice. Kui tüdruk 1958. aastal Tallinna 4. keskkooli lõpetas, pakkus ta ennast tööle televisiooni lavastusosakonda. Nii sai temast üle aegade ainus naissoost „lavamees”. „Ega ma olnudki kohe palgaline, algul töötasin honorari eest.” Pole palju neid, kes mäletaksid, kuidas Alice vanas raadiomajas ringi liikus, blond lakk lehvimas, must kittel seljas, ühes taskus haamer, teises kruvikeeraja. Mõjuv vaatepilt! Ometi oli selge, et kauaks see niimoodi jääda ei saa. Esimesena pakkus blondile kaunitarile tööd soomekeelsete saadete toimetus, sest soome keel oli Alice’i emakeel. Selles toimetuses tegi algaja teledaam rõõmsal meelel kõike, mida pakuti – oli nii režissööri abi ja assistent kui ka saatejuht ja reporter. Tollal, kui kõik saated läksid otse eetrisse, oli esineja külm närv iseäranis tähtis. Ja mis ka ei juhtunud, Alice ei löönud kunagi verest välja. Tal oli oskust jätta vaatajale mulje, et mingit apsu polnudki – kõik pidigi täpselt nii olema.

RIKAS NAINE

Alice on rikas naine. Tal on palju neid, kellele otsa vaadata – neli last ja lapselapsed. Kuigi laste kasvatamise aeg polnud kerge, kui mõelda kas või sellele, et käe otsas tuli koju tassida kuus liitrit pudelipiima, ja meenutada kogu seda tohuvabohu, mis kaasneb suure perega, kus üks on temperamentsem ja lärmakam kui teine. Omaaegne kuulus filmioperaator Semjon Školnikov olla väitnud, et kui tal oleks tarvis filmida Itaalia perekonda, teeks ta seda Talvikute köögis. Kui Alice 1979. aastal diktoriametist loobus ja saatepäeva juhi kaadritagust tööd tegema hakkas, ei suutnud inimesed mõista, miks küll. Üks kindel põhjus oli leida rohkem aega perele. Noorim tütar oli siis alles tilluke. Ent vähetähtis polnud seegi, et diktoritöö muutus rutiinseks. „Ma ei viitsinud enam ilus olla,” tunnistas Alice. Ja veel: „Tundsin, et mu nägu hakkas ära vajuma!” See raske hetk üle elatud, võttis ta elu jälle täiel rinnal ja rõõmsalt.

KARTMATU

„Mu ema ütles, et olen tyylihullu – eesti keeles tähendab see tujuhullu. Kui ma midagi teen, siis olen selles ülepeakaela sees!” seletas Alice ja see on tema iseloomustamiseks vist päris täpne väljend. 45-aastaselt läks ta esimest korda elus ratsutama, ja kohe Altai mägedesse. Vihma sadas kolm nädalat järjest, saapad ei tulnud enam jalast ära, aga kõik see kokku oli tõeliselt vapustav elamus. Teda ei huvita suurlinnad, aga Gröönimaale või Saharasse läheks küll. Autojuhtimise õppis ettevõtlik naine selgeks viiekümneselt ja sõidab siiani nagu noor jumal.

Kõik, kellel on olnud au Alice’i lähemalt tunda, teavad, et ta ei jää kunagi norutama, kuigi pole temagi elu olnud ainult pidu ja pillerkaar. Juhtugu mis tahes, asjaliku meelega daam asub kiiresti lahendusi otsima. Ja pole kahtlustki, et igast olukorrast ongi võimalik leida ka midagi kasulikku või head. Helistan Alice’ile ja küsin, kas ta ei nõustuks omaenda kogemusest teisi julgustama. „Mida on minusugusel teistele öelda?” küsib ta mõneti ootuspäraselt. Vastan lihtsalt: „Aga sellepärast, et sind kuulatakse.” Ta mõtleb natuke ja lausub: „Võib-olla peaksime tundma rohkem rõõmu sellest, mis meil ikka veel olemas on?”

Artikkel ilmus Elu Lugudes 2012. aasta talvenumbris. Siin lühendatud.