Sünnipäevalaps Anu Lamp: „Et üht sõna tagasi saada, läheb tarvis nii palju teisi, ja mõnikord see polegi võimalik.“

 Artikkel ilmus Eesti Naises 2013. aasta märtsis. Siin lühendatud.

Ta käib sõnadega ümber üliettevaatlikult. Mitte midagi ei pudene juhuslikult, tekitades soovi seda hiljem tagasi võtta, mitte midagi ei läigata hooletusest.

“Ma ei taha seda välja anda,” ütleb näitleja Anu Lamp, tsiteerides Juhan Viidingut. “See on mulle liiga kallilt käes. Ainus, millest elan.”

Õpetate lavakunstikoolis alates 1994. aastast, annate eesti keelt ja lavakõnet. Mis on õpetamise juures kõige keerulisem?

Näidata üles võrdset huvi kõigi õpilaste vastu. Igaühel on ju omad sümpaatiad. Usaldus laval on oluline: mõni saab kohe pihta, läheb “lahti”. Mõni lavastaja lööb su oma kärsitusega nii kinni, et ei julge katsetadagi.

Kas sõnad, teie igapäevane töövahend, on teid mõnikord ka hiljem reetnud?

Kindlasti on, kui oled öelnud midagi, mida poleks vaja olnud. Oleks võinud järele mõelda või oleks vaikimine olnud kasulikum. Et üht sõna tagasi saada, läheb tarvis nii palju teisi, ja mõnikord see polegi võimalik. Olen mõelnud, et vanemad inimesed võivad olla palju rohkem vait. Ilmselt on nad sellest aru saanud.

Kas olete kunagi pidanud tegema tööd, mis pole hingele midagi pakkunud?

Olen teinud tõlkeid, sisukokkuvõtteid, lugenud sisse multikaid. Need tööd pole olnud ebameeldivad. Muidugi on olnud raskemaid aegu, mil olen võtnud vastu töid, et peret toita. Päris endaga vastuollu pole pidanud minema.

Linnateater on olnud te ainus “koduteater” alates 1982. aastast.

Mulle on meeldinud sealne õhkkond. Elmo (Nüganen – toim) on niivõrd proff, temaga on kindel töötada.

Kuidas kirjeldaksite täiuslikku hetke?

See on seotud looduspiltidega. 14aastaselt hakkasin kord nutma, sest loodus oli lihtsalt nii ilus. Aga viimatistest hetkedest meenub jalgrattamatk: samaaegselt sadas vihma ja päike tuli välja, tee viis alla orgu ja taevasse kerkis kaks vikerkaart. Ja põldudel oli toonekurgede kokkutulek.

Need hetked on ju kõigil sarnased. Suve algus. Viimane tööpäev. Tunnen tohutu suurt kaitset, kui telefon on välja lülitatud, pealesunnitud pealiskaudsus segab. Mulle tundub imelik, et kõik peab olema kusagil teada, igast sammust ette kellelegi kantud.

Loomingulised kriisid, väsimine iseenda käekirjast – on need teile tuttavad?

Eks kahtled ikka oma tasemes. Ühel hetkel tundsin, et ma ei suuda panustada, see võtab väga palju jõudu, ja otsustasin minna ise teatrist ära. Keegi võib-olla ei tulegi alati ütlema, et peaks lahkuma.

Te läksite vahepeal teatrist ära?

Jah, aastail 2006–2010. Mängisin vähe, ainult vanades tükkides. Olin Linnateatri kirjandusala juhataja, aga see koht kaotati. Mõtlesin, et pean veel mõne aasta vastu, kui Raivo Põldmaa (Linnateatri direktor – toim) tegi ettepaneku näitlejana tagasi tulla. Ma ei ole leidnud seda, mida muud peale teatri võiks teha. Muidugi võiks minna ka koristama. Võib-olla peaks minema päriselt Tallinnast ära.

On teil midagi, mis siin kinni hoiab?

Kui te nii küsite, siis – ei. Mul on siin kodu.

Aga mõttemängud teemal teha midagi sootuks muud...?

Algklasside õpetaja võiksin olla. Just algklasside õpetaja, ehkki õpetamise kogemus on noortega. Ju sobiks. Võib-olla vanadekodus võiksin ka olla. Neil ei ole kellegagi rääkida ja mingite lugude kuulamine oleks huvitav. Nagu eluraamatute lugemine. Aga ma ei ole seda sammu ju astunud, see on lihtsalt mõtetega mängimine! Aastal 2005 töötasin mõnda aega laste turvakodus.

Kuidas emotsionaalselt toime tulite?

Võiks ju küsida, kuidas hoopis need lapsed toime tulevad. Mis saab edasi, kui on armastuse vajadus; kui see lünk on nii suur... siis mis saab lastest?

Mis on kõige tähtsam, mida lastele anda?

Me saame luua ilusa lapsepõlve. Tahame, et me lapsed oleksid õnnelikud. Vanema süda on rahulik, kui ta laps on hoitud. Ja kui laps oskab hoida.

Kas tänapäeva noored on teistsugused?

Mingil ajal – kuuendas-seitsmendas klassis – oli raamatute lugemine minu jaoks tähtsam kui õppimine. Ma lihtsalt lugesin tundide kaupa sel ajal, kui oleks pidanud koduseid ülesandeid tegema. Õppisin minimaalselt. Mõni aeg hiljem pöördusin õppimise juurde tagasi. Aga mäletan lugedes seda tunnet, et uksed maailma oleksid justkui avanenud. Ma ei tea, kas tänapäeva lastel, kelle õppimist vanemad nii rangelt kontrollivad, üldse selline lugemisvaimustus tekkida saakski.

Millest olete ammutanud jõudu tõeliselt rasketel aegadel?

Tuleb olemas olla. Iga halb olukord pole alati halb. Mõnikord võib suure kaarega jõuda olukorra lahenemiseni. Kõige parem on ära sõita. Alati ei ole võimalik juhet seinast välja tõmmata, vahel võib ühestainsast sõidust loodusesse olla kasu.

Kuidas suudab näitleja keerulisel eluhetkel minna lavale?

Elus juhtub kogu aeg midagi. Leiad selle jõu ja lähed. Kõik. Ma arvan, see on mingi häälestuse küsimus, mida õpetatakse koolis. Panso ütles, et kell seitse õhtul käivitub kõik.

Mis lilled teile meeldivad?

Saialilled. Neid on palju... Nüüd te kirjutate “meeldivad paljud lilled”!

Üks tuttav tahtis teada, mil moel te seda teete: mõjute väga tasakaalukana...

Ma ei ole seda.

Olete öelnud: “Inimene vajab konutamise aega ka. Viljakat mittemidagitegemist.” Kas oskate seda aega endale võtta – ja mida head pärast on sündinud?

Siis näed jälle rühkimisel mõtet.