Kersti Heinloo: „See on minuvanuste tuttavate seas suur probleem – on väga palju üksikuid naisi.“

“Ma olin pärast lahkuminekut vallaline kuus-seitse aastat, peaaegu igasuguste suheteta. See on päris pikk periood,” tunnistab Kersti. “See on minuvanuste tuttavate seas suur probleem – on väga palju üksikuid naisi, suhteta ja isegi ilma lasteta. Kui minnakse lahku, jäädakse väga kauaks omapäi ega leitagi endale elukaaslast. Ja kui pole ka lapsi varasematest suhetest, oled täiesti üksi.”

Kuidas ta ise sellest olukorrast välja tuli? “Tinderisse igatahes ei läinud!” naerab Kersti. “Kristjaniga tutvusime nii, et… Mulle meeldis mitu tööd, mis ta lavakunstnikuna oli teinud. Ja tollal oli mul ajajärk, mil olin otsustanud inimestele alati öelda, kui nad on midagi ägedat korda saatnud. Mõtlesin, et mis siis, et ma teda ei tunne, ja kirjutasin talle Facebookis. Kristjan vastas: väga tore, aitäh! Jäime suhtlema, saime hiljem kokku ja nii see läks...”

Kerstile meeldib, et nad tegutsevad samas valdkonnas. “Kristjani toetus on hästi hea ja oluline, arutame koos asju ja vaidleme. Imetlen väga tema mitmekülgsust. On tore talle kaasa elada ja tajuda, et tal on nii palju ees, kõik teed on veel valla, see sütitab ja inspireerib ka mind.”

40. eluaastad on naise elus ka bioloogiliselt tähenduslik pöörijoon – viimane õitsemishetk. Mida tähendab elada sellist elu märksa noorema partneriga? “Number pole üldse oluline, kui inimesed on küpsed ja neil on omavahel huvitav,” ütleb Kersti lihtsalt. Keegi ei küsi ju tutvudes kaaslase passi ja vastupidises olukorras, kus vanusevahe on mehe poole kaldu, selliseid küsimusi naljalt ei esitata.

Täismahus artiklit loe Eesti Naise aprillinumbrist.