Sünnipäevalaps Kati S. V. Murutar: „Kõik, mida soovime ja manifesteerime, saabki nii olema!“
Milline on te peres sünnipäevade traditsioon?
Isegi planeerimata juhtub nii, et sünnipäevade ajal oleme kusagil erilises kohas. Mina olen täna õhtul Varbola linnusemäel Anu Pahka ja Evald Piirisillaga Kevade tervitamise tseremoonial – noorima tütre sünnipäev juunis tuleb Rapla melu etendusega – abikaasa 48. sünnipäev oli 21. detsembril Istanbulis, kui olime tagasiteel Ugandast.
Meenuta palun mõnd oma erilist sünnipäeva.
Neljal viimasel aastal olen seoses kevadise pööripäevaga olnud Emakese Maa rüpes salatihakkimise eest peidus – planeediga samas rütmis pulseerijad tähistavad 21. märtsi kui astroloogilise ja Avesta ja üldse mitmete ajaarvamiste alguspäeva. Meie sõpruskond higitelgis. Mullu teenis meil Soone väetalus sel päeval Anu. Varasematel aastatel olen olnud Preeriakoja, Jaanika Grossi ja Lauri-Kare Laose telkides.
... mõnd erilist kingitust.
Kui sain 12, kinkis ema mulle kokkupandava jalgratta Minsk. See on olnud mu vajalikem ja hinnalisim kingitus. Seni.
Milline tuleb su tänane päev?
Kell 6 talitasin hobud-lambad, Robert keetis pudru. Meil olid täna öösel stuudiolapsed igas toas tudumas, 7 ajal äratasin nad, saabus koreograaf-näitlejanna Regina Evert-Tammistu. 7.30 startisime Viljandisse. Esimene MINA OLEN etendus on Jakobsoni gümnaasiumis, teine Paalalinnas. Pärastlõunal naastes talitan-musitan jälle oma loomrahva, haarame kaasa lambaprae ja pärakärutäie lõkkepuid – ja õhtul on Varbola linnusemäel tseremoonia.
Mille üle oled õnnelik?
Isetekkelise noortestuudio MINA OLEN – selle laienemise-tugevnemise-kindlustumise üle. Lisaks mu 5 lapsele ja 5 lapselapsele on meil kaasaga tema Kuusiku Altveskis koosloodud kultuurikeskus ja pea 30 last.
Mis aeg on su elus praegu?
Tänan õnne, et olen 21aastase füüsilise vormi ja tervisega. Veame Soone elulaaditalu, kus on tallede sündimise aeg, Kuusiku Altveskit – mille arenduseks on töölaual kümmekond projekti – ja ma kibelen võimalikult varsti jälle Ugandasse, kus mul on kaks südamesõpra, keda tahan kallistada ja koos nendega sinna ekvatoriaal-paradiisi ananassiistanduse rajada. Mu ideed tunduvad alati sõgedad – aga teostuvad alati. Nagu ka iidsesse vesiveskisse loodud kultuurikeskus – ehkki mullu samal ajal vaatasid nii sõbrad kui ametnikud-funktsionäärid mind kui puhta-põrunut, kui keset prügimäge ja varemeid seletasin, et see on Loovuskosk. Suveks oligi sõpruskonnaga korraldatud talgute seeria abiga nii. Kõik, mida soovime ja manifesteerime, saabki nii olema.
