Sünnipäevalaps Tiina Mälberg: “Olen valmis kõigega kohtuma, mis elu mulle ette tahab keerata. "
Artikkel ilmus 2016. aasta jaanuari Eesti Naises, siin lühendatud.
Kui saaks valida, kas elada väga kaua rahulikult või lühikest aega õnnelikult, siis…?
Tahan elada kaua ja rahulikult ja olla seejuures kas või lühiajaliselt õnnelik. Pikas kulgemises on õnn kvaliteetsem. Ja kirjus argipäevas on heaoluhetked olemas!
Millised lõhnad, maitsed ja helid aitavad tekkida õnnetundel?
Kaneel! Panen seda alati sooja joogi peale. Mulle meeldib värskelt jahvatatud kohviubade lõhn, vahel joon kohvi vaid selle pärast. Lapsepõlvelõhnad: jasmiin, kibuvits, sirel... Õunad. Parfüümidest olen olnud pikalt lummatud Issey Miyake veelõhnast.
Milline on su esimene mälestus?
Kirsside õitsemine ja nende õite langemine mu lapsepõlvekodu aias. Või olid need õunapuuõied? Või hoopis esimene lumi? Igatahes mäletan lendlevaid valgeid ebemeid, valget sadu...
Kas mälestused mitte iga meenutusega veidi ei muutu?
Olen sellega palju kokku puutunud, et igaüks mäletab olnut isemoodi. Ja kui sa seda mälupilti palju kordad, siis muutumiseta polegi võimalik. Peab endale lihtsalt aru andma, et ühised mälestused võivadki olla erinevad. Inimesed saavad isegi samast sõnast nii erinevalt aru! Aga kuna keele kaudu suhtlemine on üks väheseid võimalusi teistega kontakti saada, siis püüan selles olla ise täpne.
Mida meenutad siis, kui tahad end kiiresti heaolutundele häälestada?
Armastava inimese puudutust. See teeb head.
Kas kirg on ohtlik?
Inimeste lahtine, teadvustamata emotsionaalsus võib olla ohtlik. Samas on kirg kui hasart edasi viiv tunne. Kuid milleski ei maksa liiale minna. Keereldes vaid oma tahtmiste ringis, juhtuvad traagilised asjad. Ja tehakse haiget.
Oled sa loomult muretseja?
Olen püüdnud otsustada – mina enam ei muretse! Tean, mida see tunne tähendab, aga püüan sõnastada teisiti – ehk olen uudishimulik? Enamasti hoopis hooliv ja tähelepanelik. Näiteks kui mul on õhtul laulmist nõudev esinemine, aga õues sajab, pole mõtet muretseda, et äkki külmetun, vaid kummikud jalga panna.
Millega sa iial ei riskiks?
Tänu näitleja ametile, tööga kujutluste ja kogemustega, tean, mida huh-elamus minu kehas vallandab ega vaja selleks benjiihüpet... Aga ma ei karda praegu mitte midagi. Ka mitte surma. Olen valmis kõigega kohtuma, mis elu mulle ette tahab keerata. Arvan, et olen olnud hea inimene, seega midagi liiga koledat ei tohiks tulla. Üritan elada nii, et ei karda ega vihka, vaid püüan mõista. Hirm on halvav tunne, sel võib lasta minna. Ka hirmutavas olukorras saab jääda rahulikuks. Vahel tundub, et hulljulgus on kantud tunnustamatuse, mittepiisav olemise hirmust, madalast enesehinnangust. Nagu peaksin üha kihutama ja turnima, et midagi tõestada. Mida küll?
