Sünnipäevalaps Lii Unt: "Kui küsiksite, kas oleksin valmis uuesti lahkuma kodunt tundmatusse, siis vastus on ei."
Tekst ilmus Eesti Naises 2015. aasta veebruaris.
Olen alati vältinud purunevaid asju. Kassisõber ei saa endale kõike lubada. Kuid sel suvel, kui mu isikliku maailma haprus võimendus globaalseks purunemisohuks, armusin portselani.
Eriti meeldisid mulle suured käsitsimaalitud praetaldrikud. Need nägid välja nagu ehtsad mandalad. Sama püsitud, ühe käeliigutuse kaugusel hävingust kui Tiibeti liivamandaladki. Panin nad altari ette põrandale ja vaatasin. Põrandal on väiksem oht kassi lõhutud saada kui söögilaual. Mõnel õhtul elektrikatkestuse ajal kuulsin pimeduses vaikset portselaniklirinat. Kassid oskavad kõndida hääletult, kuid mitte portselanil.
Siiski on seni purunenud vaid üks kuldse linnupuuriga kruus. Selle lõhkus mu kass täpselt sel hetkel, kui sain teada, et pean kohe Helsingisse viisa järele sõitma ja hiljemalt kahe nädala pärast tagasi Indias olema. Kuldse puuri purunemine oli nii sümboolne, et arvasin, et tagasi ma enam ei pääse. Olin juba Delhisse jõudnud, kui kuulsin, et pärast viieaastast näljastreiki suri Baba Nagnath, mu raamatutes tuntud kui Ilus Baba, kes oli inspireerinud mind Varanasi jääma. Ka minul oli minek.
Kui küsiksite, kas oleksin valmis uuesti lahkuma kodunt tundmatusse, siis vastus on ei. Vähemalt mitte nii kauaks ja nii kaugele. Olin kergemeelne, sest ei teadnud, et minna on palju lihtsam kui tagasi tulla. Mineja on nagu Loti naine, kes ei tohi tagasi vaadata. Kõik puruneb kildudeks.
Kauguse all ei pea ma silmas ainult geograafilist kaugust. Kaugusi on mitmesuguseid. Loominguga tegeledes vibratsioonid muutuvad, sa liigud teise vaimsesse sfääri. Iga kunstnik on seda tundnud, kuid eriti selgelt tuleb see välja laulmises. Sest laulmine mõjutab kõige otsesemalt kogu keha ja vaimu, sa muutud tervenisti suureks helihargiks, mis saadab vibratsioone ümbritsevasse maailma. Jah, sa oled võimeline muutma reaalsust. Suuri lauljaid jumaldataksegi just sellepärast, et nad on võimelised rahvahulki oma imelisse reaalsusesse kaasa tõmbama. Muutma tuhanded väiksed maailmad üheks suureks vastupandamatuks magnetväljaks.
Ja siis kuuleme, et see või teine jumaldatud artist on võtnud üledoosi või lahkunud mõnel teisel viisil, sageli pikalt piineldes.
Et seda mõista, ei pea olema suur artist. Piisab sellest, kui lähed liiga kaugele. Ma elasin terve elu looja kõrval, mõistmata, miks ei haaku ta meie reaalsusega, miks otsib ta aina väljapääsu, hävitades ennast. Hakkasin temast aru saama alles siis, kui olin ka ise läinud liiga kaugele.
Tagasi Indiasse jõudes avastasin, et mu lemmikkunstnik oli oma portselani alla hinnanud ja poe tühjaks müünud. Läinud olid imekaunid taldrikud ja kruusid, mida imetlesin, kuid ei raatsinud osta, arvates, et aega on. Ent kunstnik leidis, et tulusam on maalida mustreid iPadi ja iPhoneʼi ümbristele.
Portselani puhul pole suurim probleem mitte haprus, vaid vanamoodsus. Selle kunsti hiilgeaeg jääb sadade aastate taha, kui portselani ei ohustanud mitte armsad kodukassid, vaid suured metsikud kaslased Siiditeel. Portselan kuulub teise ajastusse nagu klassikaline muusikagi, mis tänapäevaste võngetega enam päris hästi ei klapi. Ma ei ela mitte ainult teisel maal, vaid ka teises ajas.
Ent Kulosaaril, Helsingi südalinnast vaid kümneminutise sõidu kaugusel, maitsesid metsmaasikad samamoodi kui lapsepõlves. Ma pidin aega parajaks tegema, et uut viisat taotleda. Viisat oma loomingu juurde. Mul olid kõik paberid korras, aga purunenud kuldse puuriga kruus võis olla halb enne. Mängisin mõttega, et ma ei saa tagasi. Just hetk enne unistuse täitumist.
Siis tajusin eriti teravalt, et mul ei ole tagasiteed. Ma ei saa tulla tagasi Eestisse ja jätkata sealt, kus lahkudes pooleli jäi. Teate muinasjuttu külapoisist, kes õhtul haldjate tantsuringi sattus ja vastu hommikut koju jõudes avastas, et mitukümmend aastat on möödunud, vanemad surnud ja kodumaja varemeis.
Öeldakse, et soovid on nagu soolvesi – mida rohkem jood, seda janusemaks muutud. Õnn on nagu vikerkaar – ta kaugeneb sinust samas tempos, millega talle lähened. Ma olen üheksa aastat läinud ainult edasi, õppinud maailma tundma ja saanud teada ühe saladuse.
Selleks, et minna kaugele, ei ole vaja kodust lahkuda. “On palju võimalusi olla vaba,” ütleb Anaïs Nin. “Üks neist on muuta reaalsust kujutlusvõime abil, nagu mina seda teen.”
