Kas on mõtet endale ise kohustusi juurde tekitada?

Teadmine, et üha on kukil hulganisti erinevateemalisi tähtaegu, jätab mõne ükskõikseks ja teist pingestab. Viimaste hulka kuulujad eelistavad kohustused täita kohe neist teada saades, otsekui lootes, et nii saabub mingi paus, mil võib pisiasjade asemel keskenduda millelegi suuremale. Kuid enamasti tuleb uusi pisiasju peale kiireminigi, kui vanad tehtud saavad ja võid sattuda nõiaringi.

Sestap olen hakanud pisut mõistma ka kõigega viimse vindini venitajaid. Aga kuidas nad oskavad oma teadvuse vaba hoida täitmist ootavate kohustuste pidevast painest? Vahel tahaks osata sedagi kunsti. Sest nagu kõigel, on piirid ka kohusetundel. Kas näiteks ikka peab endale selga panema ka neid riideid, mis ilmselgelt ei sobi - pelgast süütundest kunagi soetatud rõivaste ees... 

Ja kui osav võib olla endale pisikohustuste juurde tekitamisel! Näiteks. Kord kaotasin suures kaubamajas oma lemmiksalli. Kõndisin igaks juhuks osakondades, kus olin viibinud, uuesti ringi, silmad maas, lootes armast eset märgata. Olles juba otsustanud sallita lahkuda, ütlesin mõttes Anna mulle sall tagasi, otseselt kellegi poole pöördumata. Läksin veelkord osakonda, kus ennist kõige kauem olin viibinud - ja seal mu sall oligi, kellegi hoolsa käe poolt riiulile tõstetud.

Hoobilt käis läbi teine mõte, et nüüd annan kõik kotis olevad mündid Päästearmee meestele, keda sisenedes olin välisukse juures märganud. Aga mehi ei olnud enam. Ja ükski annetusi ootav kogumiskarp ei hakanud ka silma. Panin mündid tasku, sest näis, et täpselt see summa tuleb kellelegi anda. Päevad möödusid, ja müntide raskus taskus tuletas meelde täitmata lubadust, millest oli saanud kohustus.

Kuni suures parklas astus ligi mees, kel kojusõiduks raha nappis - teate küll sedasorti küsijaid. Ja mul oli hetkeks eriliselt kerge tunne, kui olin oma tasku neist müntidest ometi tühjaks saanud...